Kuperjanovi jalaväepataljon

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem on kolonelleitnant Toomas Tõniste

Kuperjanovi jalaväepataljoni veebel on staabiveebel Tõnu Tuul 

korrapidaja 717 5499
e-post kup[at]mil.ee

Postiaadress:
Kuperjanovi jalaväepataljon
Kose tee 3a
65603 Võru

Väeosa spetsiifika

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülesanded rahuajal:

• Õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksused vastavalt formeerimisülesandele.
• Vastavalt väljaõppeplaanile valmistada õppeaasta jooksul ajateenijatest sõjaaja allüksused: 3 jalaväekompaniid, miinipildujapatarei, tagalakompanii, staabikompanii. Ajateenijate arv ja allüksuste koosseis kinnitatakse iga-aastase väljaõppeplaaniga.
• Viia vastavalt väljaõppeplaanile läbi õppekogunemised pataljoni baasil moodustatavate üksuste ja neid komplekteeritavate reservväelastega.
• Hoida ja hooldada pataljoni rahu- ja sõjaaja, samuti formeeritavate üksuste tehnikat, relvastust, laskemoona, riide- ja muud varustust.

Olmetingimused

Olmetingimused on väeosas head. Pataljon asub Taara linnakus, kus on muuhulgas raamatukogu, sõdurikodu, spordirajatised (jõusaal, staadion, takistusriba jne), siselasketiir, saunad, meditsiinikeskus, söökla. 

Tsiviilkoostöö

Tsiviilkoostööd tehakse koolide ja lasteaedade (väeosa tutvustused), erinevate koolitusfirmade, seltside, metskondade ja kohalike omavalitsustega.

Ajalugu

Asutamine

Kuperjanovi partisanide pataljoni ametlik sünnipäev on 23. detsember 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai tollaselt 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt loa moodustada eriline partisanide salk.

Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäevaks oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanov jõudnud koos temaga ühinenud väikese, 37-mehelise salgaga Vabadussõja keerises Puurmanni mõisani.

Kuperjanovil tekkis partisanide salga loomise mõte seoses üldise peataoleku ja korralagedusega, mis valitses 1918. aasta detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel.

Vabatahtlike rohkearvulise juurdevooluga muutus see salk peatselt iseseisvaks pataljoniks kõikide selle juurde kuuluvate komandodega ning nimetati hiljem, pärast juhi surma tema mälestuseks ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks.

Maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi just partisanisõja vastu ning ristis seepärast oma väeosa partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt oma salga nimetusele sissisõda punastega.

Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti. Lühikese ajaga suurenes võitlejate hulk 600-ni ja pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid väeosi. Oma jõudu tunnetades vabastati Tartu ja jätkati liikumist Valga suunas, eesmärgiga ka see linn vabastada.

Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ja oli sunnitud peatuma. Leitnant Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.

Pärast Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Novembris formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks.

1919. aasta 25. mail, Landeswehr’i sõja kriitilisemal hetkel, paiskas pataljon tagasi sakslaste eduka läbimurde Läti Võnnu (Cesis) polgu positsioonidel Rauna jõel, sellega algas Landeswehr’i taganemine.

Juuli esimestel päevadel jättis pataljon protesti märgiks Riia linna ilma veeta, kuna sinna ei lastud sisse marssida
eestlaste vägedel, vaid eelnenud lahingus end mitte just paremast küljest näidanud lätlastel.

30.09.1919 võttis pataljon osa ka Krasnaja Gorka operatsioonist.

Pataljoni  II maailmasõja eelse tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940, mil koliti kasarmutest välja Tartus Riia tänaval paiknevatesse Õhtugümnaasiumi ruumidesse. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.

Taasasutamine

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 18. märtsil 1992 Võrus Meegomäel.
Pataljoniülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülem. 1992. aasta jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega – väeosa ajalooline sümboolika.

Alates 2009. aasta 1. jaanuarist kannab pataljon Kuperjanovi jalaväepataljoni nime.

Kus võib väeosa isikkoosseisu kohata

Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil, Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovi haual, Paju lahingu aastapäeval Tõlliste vallas ja muudel erinevatel üritustel.

Väeosa sümboolika

6. jaanuaril 1919 kehtestas Julius Kuperjanov partisanide tunnuseks Vene surmapataljonide eeskujul tema enese kujundatud käiseembleemi ja mütsimärgi. Selleks oli hõbedane kolp ristatud kontide kohal. Käisemärgina paiknes see mustal hõbetikandiga kilbil.

Esimesed käiseembleemid õmbles leitnant Kuperjanovi naine Alice.

Varrukamärk saab ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes kord selle varrukale asetanud, välimärk kohustab kõiki võitlusele ning ohverdama isamaa kasuks kõik isiklikud hüved ja elu.