Kaitsevägi » Õhuvägi » Ajalugu  

Uuendatud: 05.01.2016, kell 16:40

Ajalugu

Eesti õhuväe ajalugu sai alguse juba enne Eesti riigi ametlikku sündi. 1917. aastal sai võimalikuks Vene armees luua eesti rahvusväeosi. Esimese maailmasõja ajal oli Vene armees mitu eestlasest lendurit ning 1918. talvel hakkasid mõned neist moodustatava 1. eesti diviisi koosseisus rahvuslikku lennuüksust formeerima. Lennuüksusest ei saanud aga asja, sest varsti saatsid Saksa okupatsioonivõimud kõik rahvusüksused laiali.lennuk.gif

Esimene püsivam Eesti õhuväeüksus formeeriti Vabadussõjas, tegelikult lausa enne Vabadussõja ametlikku
algust. 21. novembril 1918. aastal moodustati samal päeval rajatud insenerpataljoni koosseisus lennupoolrood. Seetõttu tuleks pidada ka 21. novembrit Eesti õhuväe sünnipäevaks. Eesti esimesel õhuväeüksusel polnud ühtegi lennukit. Lahkuvatelt sakslastelt saadi küll mõned rusud, aga neist pandi kokku lendav õhusõiduk alles aastate pärast. Varsti saadi punastelt sõjasaagiks täiesti korras lennuk – Prantsuse päritolu Farman HF-30. 1919. aasta 30. jaanuaril tegi see esimese proovilennu ning 15. veebruaril tehti esimene lahingulend. Aja jooksul saadi teisigi lennukeid – osa sõjasaagiks, suurem osa tuli aga osta võlgu. Sõja lõpus oli Eesti õhuväel arvel 44 lennukit. Tõsi, lennukõlblikud olid neist vähem kui pooled.

Lennubaas%20Lasnamäel.jpgPärast sõda kandis õhuvägi mitmeid nimesid. 1924.–1930. aastani nimetati seda lennuväerügemendiks. Sellel ajal oli rügemendi ülem energiline ohvitser August Steinberg. Aja jooksul rügemendi koosseis küll muutus, aga üldjoontes koosnes see kahest või kolmest lennuväe allüksusest, mis paiknesid Tallinnas, Tartus ja hiljem ka Rakveres, Tallinnas Lasnamäel asuvast lennubaasist ja samuti seal asunud lennukoolist. Mõnel perioodil oli olemas ka merelennuväe allüksus.

Kahe sõja vahel tegutses peaaegu pidevalt lennukool, tõsi küll, erinevate nimede all. Nii Vabadussõja ajal kui ka hiljem oli siin instruktoreid Briti õhuväest. Enamiku õppetööst tegid siiski kohaliku päritoluga instruktorid ja õppejõud.

Sõdadevahelise aja esimese kümnendi jooksu muretseti suurel hulgal lennukeid. Nende päritolu oli üsna kirju –
siin oli Saksamaal, Prantsusmaal ning Suurbritannias valmistatud lennumasinaid. Kokku muretseti sellel kümnendil ligi 80 uuemat või vanemat lennukit. Oma kõrghetke lennukite arvu poolest saavutas Eesti õhuvägi 1932. aastal, kui arvel oli 77 enamjaolt ajakohast lennukit. Teisel kümnendil tervikuna muretseti siiski märgatavalt vähem lennuvahendeid kui eelmisel kümnendil. Vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist tehti küll suuri tellimusi nii Saksamaalt kui ka Suurbritanniast, kuid sellega oli hiljaks jäädud ning enamik tellitud lennukeist ei jõudnudki Eestisse.

Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel konstrueeriti ja ehitati ka Eestis täiesti arvestatavate omadustega lennukeid.

Uue ajastu alguseks Eesti õhuväe ajaloos võib pidada 1930. aasta 1. juulit, mil kaotati lennuväerügement, ningPrantsuse%20päritolu%20hävitaja-pommitaja%20Potez%2025%20Tartu%20kohal.jpg selle asemel moodustati õhukaitse staap ning kolm üksikut lennuväedivisjoni asukohtadega Rakveres, Tartus ning Tallinnas. Tallinnas asusid veel lennukool, lennubaas ja õhukaitse suurtükiväegrupp. Tolle ajani peamiselt paberil eksisteerinud suurtükiväegrupp hakkas nüüd kosuma. Kümnendil tegutses mõnda aega ka üksik merelennusalk. Õhukaitsevägi rajas ühtse õhuvaatluspostide võrgustiku ning selle toimimiseks vajaliku sidesüsteemi.

Õhukaitse ülemaks määrati 1930. aastal kolonelleitnant Tomberg, kelle amet võrdsustati õiguste poolest diviisiülemaga. 24. veebruaril 1940. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Sõja ajal kasutas Nõukogude Liit teda sõjaväeakadeemia lektorina. 1944.–1956. aastani oli ta vangistatud.

Eesti õhuväelased võõrriikide teenistuses

Eesti vabariigiga kadus ka Eesti õhuvägi. Ometi ei kadunud eesti õhuväelased. Teise maailmasõja käigus teenis eesti päritoluga õhuväelasi märkimisväärsel hulgal just Saksa õhuväes. Kõigepealt tuleks rääkida aga õhuväelastest esimese Nõukogude okupatsiooni ajal.

1940. aastal moodustati Eesti kaitseväest punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus. Selle koosseisus oli ka üksik lennueskadrill. Enamik lendureid ja tehnilist personali, samuti kogu tehniline baas ja lennupark, oli pärit Eesti õhuväest. Reaalne võim eskadrillis kuulus aga punaarmeest tulnutele. Kui 1941. aastal Teine maailmasõda Nõukogude Liitu jõudis, otsustas suur osa lendureid Venemaale evakueerimise ja Nõukogude Liidu kaitsmise asemel metsa põgeneda. Üks 23-meheline ja teine 13-meheline grupp asusid Ida-Harjumaa metsadesse 27. juunil. Lisaks sellele lahkusid mõned mehed veel üksikult. Metsades end varjates tuli võidelda neid jahtivate NKVD üksustega. Nii mõnedki eesti õhuväelased langesid neis võitlustes.

Sõjaaegse Saksa õhuväe puhul same rääkida kahest üsna suurest eestlaste koondumiskohast – lennuväest ning lennuväe abiteenistusest.

Saksa lennuväes tohtisid alguses teenida vaid saksa rahvusest lendurid. 1942. aasta veebruaris suudeti siiski luua esimene eestlastest koosnev lennusalk, mille ülesanne oli tegeleda mereluurega ning mis formaalselt allus politseile. Selle tegevus oli edukas ning 1943. aasta kevadel moodustati selle baasil õhuväe koosseisus 127. luurelennugrupp, hilisema nimega 127. mereluurelennugrupp. Teadaolevalt oli see esimene välismaalastest koosnev lennuüksus Saksa lennuväes. Üksus tegeles mereluure ja allveelaevade vastase võitlusega Soome lahel.
Osa selle lennugrupi allüksusi muudeti aga öisteks pommituslennusalkadeks. Esialgu olid lenduriteks iseseisvusaja lendurid. 1943. aastal rajati Lätis Liibavis (nüüdne Liepāja) lennukool, kus koolitati eesti ja läti rahvusest lendureid ning lennumotoriste. 1943. aasta sügisel moodustati eestlastega mehitatud öiste pommituslennusalkade baasil eraldi 11. öölahingulennugrupp. Merelennugrupi merelennukid jäid edaspidi tegutsema üksiku merelennusalgana. Esialgu tegutsesid eesti öölendurid Venemaal, aga 1944. aasta veebruaris toodi üksus Eestisse. Esialgu oli öölennugrupis kaks lennusalka. 1944. aasta juunis aga formeeriti värskelt Liibavi lennukooli lõpetanud lendurite ja tehnikute baasil grupi kolmas lennusalk. Terve öölahingulennugrupp võttis aktiivselt osa Eesti territooriumi kaitsmisest. Kõige lahinguvõimelisem oli lennugrupp 1944. aasta suvel ning sügise algul. Siis oli grupi koosseisus keskmiselt 45 õhusõidukit ning lendurite arv oli veidi suurem. Septembri lõpus oli grupp aga sunnitud Eestist lahkuma. Saksamaale jõudnud lennuüksused likvideeriti. Põhjus oli nii sakslaste usalduse vähenemine eesti lendurite suhtes kui ka suur kütusenappus Saksamaal.

Teine koht Saksa õhuväes, kus teenis palju eestlasi, oli õhutõrje. Siin on eelkõige tegu nn lennuväe abiteenistusega. Need olid alaealised koolipoisid, kes olid 1944. aastal kas mobiliseeritult või vabatahtlikena ise lennuväe abiteenistusse läinud. Esialgsete kavade kohaselt ei pidanudki nad n-ö päris sõdurid olema, aga sõja kulgedes paljude abiteenistuslaste jaoks erinevus pärissõduritest kadus. Neid oli nii erinevate õhutõrjekahurite (88 mm, 37 mm, 20 mm) kui ka prožektorite meeskondades. Osa tegutses ka õhutõrje sidemeestena. On arvatud, et kokku oli Saksa õhuväe abiteenistuses umbes 3000 eestlast.

Ka Nõukogude Liidu alluvuses sõdinud 8. eesti laskurkorpuse käsutuses oli lennuüksus. Nimelt moodustati 1944. aasta suvel Tšuvassias Tasuja-nimeline 87. üksik öine pommituseskadrill. See varustati NL tagalas ja laskurkorpuses viibinud eestlastelt korjatud raha eest ehitatud U-2 tüüpi lennukitega. Esimene eestlasest piloot asus eskadrilli koosseisu alles pärast Tallinna vallutamist. Eskadrill likvideeriti 1946. aasta suvel.

Kuigi pärast Teist maailmasõda ja enne Eesti taasiseseisvumist teenis nii NL, USA kui ka mõne teise riigi õhuväes eestlasi, ei saa me sel ajal rääkida Eesti õhuväest. Uuesti saame rääkida õhuväest alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Õhuvägi taasisesesvunud Eestis

Eesti õhuväe taastegutsemise alguseks võib lugeda 16. detsembrit 1991. aastal, mil loodi kaitseväe peastaapi lennuväe peaspetsialisti koht. Esimene õhuväe ülem määrati ametisse 7. veebruaril 1994. aastal. Selleks sai tollane kolonel, praegu erukindralmajor Vello Loemaa. Sama aasta 13. aprillil välja antud kaitseväe juhataja käskkirjaga loodi õhuväe staap. Lennubaas asutati 15. mail 1997. aastal ning õhuseiredivisjon 1. jaanuaril 1998. aastal.

Lennutegevusega alustati juba enne lennubaasi ametlikku asutamist. 1997. aastal oli lennubaasil kaks lennukit An-2, kolm kopterit Mi-2, üks lennuk Wilga 35A ja viis purilennukit. Baasi käsutuses oli nõukogudeaegne Ämari lennuväli. Vasakul torn 1996. aastal, paremal torn tänaAastail 2008–2012 tegi lennubaas läbi põhjaliku renoveerimisprogrammi. Nii taristu kui ka kasutatava tehnika osas võiks rääkida lausa uuest baasist. 2002. aastal sai lennubaas helikopterid Robinson 44. Aastal 2006 alustati L-39 kasutamise projektiga.

Õhuseiredivisjon alustas Eesti õhuruumi seiret nõukogude päritolu radaritega P-37. 2003. aastal avati aga

Kellaveres moodne radarpost radariga TPS-77. Järgmisel aastal alustas tegevust Ämari radarpost radariga ASR-8. 2013. aasta kevadest töötab Muhus radar GM-403. Viimase kaksikõde peaks tööle hakkama sellel aastal Otepää lähedal.

Aastal 2000 avati Ämaris õhusuveräänsuskeskus,praegune õhuoperatsioonide juhtimiskeskus. Järgmisel aastal oli keskus võimeline juba ööpäevaringselt lahinguvalves olema, s.t Eesti õhuruumi jälgima. 2006. aastal saavutati sihitamisvõime.Vasakul Soodevahe radarpost, mis lõpetas tegevuse 2013. aasta märtsis, paremal Muhu radarpost

Oluline samm õhuseiredivisjoni arengus oli Eesti ühinemine NATO-ga ning seeläbi divisjoni liitumine alliansi integreeritud õhukaitsesüsteemiga NATINAMDS. Ka lennubaasi arengut on NATO-ga ühinemine märgatavalt mõjutanud. Tänu sellele
 on meil moodne lennubaas, kus ikka ja jälle võib märgata NATO liikmesmaade õhusõidukeid.

Õhuväe paarikümneaastase uuema ajaloo jooksul on eriti märgatava arengu läbi teinud just kaader. On kujunenud
professionaalne, haritud ning vastutustundlik õhuväelaskond. Kui õhuväe algaastail tuli pea kogu õhuväe-alane väljaõpe läbida välismaal, siis nüüd toimub suurem osa koolitusest juba Eestis. Eesti õhuvägi on saanud palju abi NATO liitlastelt. Nüüd on meie õhuvägi võimeline teatud valdkondades ise teisi aitama.

Õhuvägi sotsiaalmeedias

Õhuvägi Facebookis  Õhuvägi YouTubes    

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.