Kaitsevägi » Organisatsioon » Ajalugu  

Uuendatud: 10.06.2015, kell 11:34

Ajalugu

Rahvusväeosade sünd

Poliitilised eeldused eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Vene Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid juba 21. aprillil 1917 loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 20. mail järgnes luba 1. eesti polgu formeerimiseks kodupinnal. Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo Arnold Jürgensi ja hiljem lipnik Konrad Rotschildi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust, tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks asuda formeerima eesti polku. Seega on polkovnik Pinding esimene rahvusväeosades teeniv sõjamees ja 23. aprill 1917 rahvusväeosade tegelik sünnipäev.

1.–5. juulil 1917 toimus Tallinnas eesti sõjaväelaste esimene kongress, kus 50 000 eestlasest sõduri ja ohvitseri esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga. Ülemkomitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks, mis täitis autonoomses Eestimaa kubermangus kõiki neid funktsioone, mis iseseisvais riikides on kaitseministeeriumidel. Kui Vene keskvõim seoses enamlaste riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad eesti diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit.

Põrandaalune organiseerimistöö Esimese maailmasõja ajal

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval tegevust alustanud Ajutises Valitsuses oli sõjaminister polkovnik Andres Larka. Eesti riik ja seega ka Eesti sõjavägi oli Vene–Saksa sõjas erapooletu. 1918. aasta veebruaris-märtsis maale tulnud Saksa väed algul aktsepteerisid seda ja Eesti sõjaväele jäid relvad kätte. Armeele loodi rahvuslikud vormitunnused, töötati välja esialgne emakeelne terminoloogia. 25. märtsil ülendati esimesed kolm ohvitseri Eesti Vabariigi kindraliteks. Need olid Andres Larka, jalaväebrigaadi ülem Aleksander Tõnisson ja 1. polgu ülem Ernst Põdder.

1918. aasta suvel sai Eesti liidritele selgeks, et Saksamaa ei suuda sõda võita. Saksa okupatsiooni langemisel tähendanuks see automaatselt Nõukogude Venemaa agressiooni, sest enamlaste liidrid isegi ei varjanud oma vallutuskavasid. Et sakslased ei lubanud organiseerida mingeid kohalikke relvaüksusi peale politseilise varustusega 3000-mehelise Tallinna Omakaitse, otsustati organiseeruda põranda all. Kindralid Larka ja Põdder, kes oli ühtlasi Omakaitse riviline juht, töötasid välja Eesti Kaitse Liidu põhikirja. See loodi territoriaalprintsiibil endiste rahvusväeosade ohvitseride juhtimisel kõigis maakondades. Novembriks 1918 oli Kaitseliidus kindral Põdderi komando all 5000 meest, kel oli ka relvastust. Rahastamise ja moonaga varustamise eest vastutas Keskjuhatus eesotsas kaugsõidukapteni Johan Pitkaga.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, kus sõjaministrina jätkas kindral Larka. Valitsuse esimene reaalne tugi oli kindral Põdderi juhitud Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone. Nõukogude punaväe kallaletungi hetkel 28. novembril oli Kaitseliidus 14 500 meest, kelle käsutuses oli mitmesüsteemilisi vintpüsse vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat.

Vabadussõda

12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorgan oli peastaap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 29. novembril, päev pärast punaväe rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon.

Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, veebruaris ületati 30 000 piir. See võimaldas algul eduka vastase peatada ja vaenuväed vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada. Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud kõrgemal juhtimisel. 23. detsembril 1918 oli nimelt laiade võimupiiridega sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 ülemjuhataja staap eesotsas polkovnik Jaan Sootsiga. Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti–Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki, 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eestlase elu.

Eesti ei olnud Vabadussõjas üksi. Materiaalset abi saabus Inglismaalt, Prantsusmaalt, USA-st, Soomest, Taanist ja mujalt. Tähtis roll oli Briti laevastikul, mis julgestas meie ranniku, ning kolmel ja poolel tuhandel Soome vabatahtlikul. Moraalseks toeks olid sajad vabatahtlikud Taanist ja Rootsist.

Kõige silmapaistvamaid vabadussõjalasi autasustas Eesti riik meie ainsa sõjaordeni – Vabadusristiga. Neid anti välja kokku 3215, neist 1064 välisriikide kodanikele. Nende hulgas oli 678 Soome ja 128 Inglismaale antud Vabadusristi. Suurimate sõjasangaritena said 29 eestlast isikliku vapruse 2. järgu Vabadusristi, mille esimest järku välja ei antudki.

Rahuaegsed kaitsejõud

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks.

Andekas ohvitser, kindralleitnant Nikolai Reek lõpetas esimese eestlasena Prantsuse Kõrgema Sõjakooli. Täites nii sõjavägede staabi ülema kui ka sõjaministri funktsioone, viis ta Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. Esimese Läänemere-äärse taasiseseisvunud riigina rajas Eesti juba 1921. aastal oma Kõrgema Sõjakooli. 1923. aastal koondati kõik militaarsed õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest. Üleminek üheaastasele teenistusele tähendas aga sõjalise algõpetuse sisseseadmist koolides ja lõpuks ka ülikoolides.

Eesti riigikaitse nurgakiviks oli territoriaalprintsiip, mida rakendati jõuliselt alates 1934. aastast, mil taas astus ülemjuhatajana ametisse suurte kogemustega kindral Johan Laidoner.

1930. aastal reorganiseeriti õhukaitse eraldi juhatuse alluvusse, kuhu kuulusid kolm lennuväedivisjoni ja õhutõrjesuurtükiväe grupp. Merekaitse allus merejõudude juhatajale ja sisaldas nii võimsaid rannakindlusi kui ka neid abistavat laevastikku, mille uhkuseks oli kaks Inglismaalt ostetud miiniveeskajat allveelaeva. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks soomusrongid.

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri ja 2400 kaadriallohvitseri ning 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus. Seda oli piisavalt, et täita mobilisatsiooniplaani, mis nägi ette 6500 ohvitseri, 15 000 allohvitseri ja 80 000 sõduri mobiliseerimist. Armee oli piisavalt varustatud käsirelvadega, varudes oli 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ise. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga.

Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastatud vastupanuliikumine

Olude sunnil sõditi küll Saksa või Soome või Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga, hajusid sajad eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutis Nõukogude okupatsioonivõim massterrori abil murda metsavendade vastupanu.

Eesti taasiseseisvumisel augustis 1991 algas Eesti relvajõu taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ning arvati 28. aprillil 1992 Kaitsejõudude koosseisu.

Uus algus

3. septembril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Eesti kaitsevägi on taastatud toimunud Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioonide alusel.

Kronoloogia

Rahvusväeosade loomine 1917–1918

19. aprill 1917 – Tallinnas moodustati lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel Eesti rahvusväeosade loomiseks Eesti Sõjaväelaste Büroo

22. aprill 1917 – Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakond andis korralduse eestlastest sõjameeste koondamiseks kodumaale

23. aprill 1917 – Eesti Sõjaväelaste Büroo määras 1. eesti polgu formeerijaks Tallinnas polkovnik Siegfried Pindingu

25. aprill 1917 – polkovnik Siegfried Pinding andis 1. eesti polgu ülemana esimese käskkirja, millega arvas polgu koosseisu esimesed 16 ohvitseri ja 13 sõdurit

20. mai 1917 – Vene sõjaminister andis ametliku loa 1. eesti polgu formeerimiseks. Polgus oli 32 ohvitseri ja 3372 sõdurit

23. mai 1917 – 1. eesti polgu ülemaks kinnitati polkovnik Aleksander Tõnisson

24.–26. mai 1917 – 1. eesti polgu formeerimine viidi üle Rakverre, polgu isikkoosseisuks oli 118 ohvitseri ja 10 151 sõdurit. Polgu tegutsemise ajal käis üksusest läbi 216 ohvitseri ja 11 538 sõdurit. 1. eesti polk oli rahvusväeosade baasüksus, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele

7. juuni 1917 – Rakveres formeeriti alampolkovnik Aleksander Kiikeri juhtimisel 1. eesti polgu tagavarapataljon. Tagavarapataljoni maksimaalseks isikkoosseisuks kujunes 44 ohvitseri ja 4219 sõdurit

1.–5. juuli 1917 – Tallinnas peeti I Eesti sõjaväelaste kongress, mis esindas 50 000 eestlasest sõjameest, kongressil valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteed kui kõrgeimat esindusorganit hakkas juhtima lipnik Konstantin Päts

7. oktoober 1917 – Vene ülemjuhatus andis ametliku loa eraldi eesti tagavarapataljoni loomiseks, mille ülemaks kinnitati polkovnik Jaak Rosenbaum. Pataljon loodi 1. eesti polgu tagavarapataljoni baasil, mis toodi üle Tartusse. Pataljoni koosseis kasvas 200 ohvitseri ja 9000 sõdurini. Pataljoni allüksus paiknes Võrus

16.–18. oktoober 1917 – 1. eesti polgu kaotusrohke osavõtt Saaremaa ja Muhumaa kaitsmisest sakslaste vastu. Seoses anarhiaga Vene armees kujunes operatsioon katastroofiliseks. Sakslased võtsid saartel vangi 1000 Vene ohvitseri ja 20 000 sõdurit, nende hulgas 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit

19. oktoober 1917 – Vene väejuhatus andis loa Üksiku Tallinna eesti polgu loomiseks. Väeosa nimetati hiljem ümber 3. eesti polguks, mille formeeris Tallinnas polkovnik Ernst Põdder. Polgu isikkoosseis kasvas 150 ohvitseri ja 3000 sõdurini. 9. detsembrist 1917 juhtis polku kapten Peeter Kann, 16. jaanuarist 1918 polkovnik Peeter Raudsepp

11. november 1917 – staabirittmeister Artur Stolzen formeeris Viljandis eesti ratsakomando

21. november 1917 – alamleitnant Juhan Järver alustas Paides Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel 2. eesti polgu formeerimist

4. detsember 1917 – 2. eesti polgu formeerimine viidi üle Viljandisse. Polk kasvas uue ülema polkovnik Johan Unti juhtimisel 100 ohvitseri ja 2000 sõdurini. Polgu üks pataljon asus Pärnus

6. detsember 1917 – allkirjastades diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu, alustas alampolkovnik Jaan Soots Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel eesti diviisi formeerimist. Diviisi staabi ruumidena võeti kasutusele Tallinnas Nunne ja Kloostri tänavate nurgal asunud hoone

6. detsember 1917 – eesti diviisi ülema käsul formeeriti Rakveres kapten Hendrik Vahtramäe juhtimisel 4. eesti polk, milles oli ligi 100 ohvitseri ning 3000 sõdurit

15. detsember 1917 – eesti diviisi ülema käsul formeeriti Tallinnas leitnant Artur Normaku juhtimisel sapööri- ja sideallüksustest koosnev eesti insenerirood, milles oli 30 ohvitseri ja 400 sõdurit

5. jaanuar 1918 – eesti diviisi asus juhtima Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt diviisiülemaks valitud alampolkovnik Johan Laidoner, alampolkovnik Jaan Soots määrati diviisi staabiülemaks. Diviisi loodud jalaväebrigaadi asus juhtima polkovnik Aleksander Tõnisson

7. jaanuar 1918 – eesti diviisi ülema käsul algas Harjumaal staabirittmeistri Gustav Jonsoni juhtimisel senise ratsakomando baasil Eesti ratsapolgu formeerimine. Ratsapolku koondus 500 meest

16. jaanuar 1918 – eesti diviisi ülema käsul algas Haapsalus polkovnik Andres Larka juhtimisel eesti suurtükiväebrigaadi formeerimine. Brigaad kasvas viie-patareiliseks, milles teenis 50 ohvitseri ja 1500 sõdurit ning relvastuses oli 28 suurtükki

20.–26. jaanuar 1918 
– Tallinnas korraldati II Eesti Sõjaväelaste Kongress, mis esindas 80 000 eestlasest sõjaväelast. Kongress võttis vastu resolutsiooni, mis nõudis Eesti viivitamatut kuulutamist iseseisvaks riigiks

20.–24.veebruar 1918 – eesti diviisi väeosad võtsid võimu kogu Eestis enese kätte

24. veebruar 1918 
– Päästekomitee kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Eesti diviis muutus Eesti sõjaväeks. Diviisi isikkoosseisuks oli 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, koos väljaspool diviisi olevate meestega oli kodumaal relvis 1000 ohvitseri ja 50 000 sõdurit. Päästekomitee moodustas Eesti Ajutise Valitsuse, kus esimeseks sõjaministriks sai polkovnik Andres Larka

28. veebruar 1918 – ilmus esimene päevakäsk Eesti Vabariigi sõjaväele. Sõjaväe juhatajaks määrati polkovnik Andres Larka ja staabiülemaks kapten Nikolai Reek. Enamike väeosade ülemaid ei vahetatud, uueks suurtükiväebrigaadi ülemaks määrati kapten Karl Tiitso, 3. eesti polgu ülemaks kapten Peeter Kann ja ratsapolgu ülemaks alampolkovnik Rosenberg

4. märts 1918 – eesti mereväelaste koondamiseks loodi nooremleitnant August Schönbergi juhtimisel mereväepataljon

25. märts 1918 – Eesti sõjaväes ülendati esmakordselt ohvitsere auastmes, kindralmajoriteks said Andres Larka, Ernst Põdder ja Aleksander Tõnisson
15. mai 1918 – Saksa võimude survel saadeti Eesti sõjavägi laiali, ohvitseride juhtimisel hakati põrandaalust Kaitseliitu looma

Vabadussõda 1918–1920

11. november 1918 – seoses Saksamaa kapitulatsiooniga alustas taas tööd Eesti Ajutine Valitsus, kus sõjaminister oli kindralmajor Andres Larka
Ajutise Valitsuse esimene relvastatud jõud oli sõjaministrile alluv Kaitseliit, mis alustas legaalset tegevust kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel. Vabadussõja alguseks kuulus Kaitseliitu 14 500 meest, relvarahu saabumisel 3. jaanuaril 1920 aastal 119 000 meest, neist 46 000 olid saanud sõjalise väljaõppe

12. november 1918 – Ajutine Valitsus otsustas luua regulaarsõjaväe

13. november 1918 – kapten Konrad Rotschild määrati Tallinna kindlusepiirkonna rannakaitse ülemaks

16. november 1918 – Ajutine Valitsus otsustas riigi kaitseks kokku kutsuda vabatahtlikest koosneva rahvaväe, samas kuulutati välja ohvitseride, arstide ja sõjaväeametnike sundmobilisatsioon. Rahvusväeosades teeninud pidid ilmuma samanumbrilistesse väeosadesse. See otsus oli esimene käsk vaba Eesti kaitsejõududele. Seda kuupäeva peetakse kaitseväe aastapäevaks

21. november 1918 – Ajutine Valitsus otsustas luua ühe diviisi suuruse sõjaväe, mis hõlmaks kuute jalaväepolku ja keskasutusi

21. november 1918 – peastaabi ülema päevakäsuga nr 2 määrati dr Mihkel Ostrov arstivalitsuse ülemaks. Seda päeva peetakse kaitseväe tervishoiuvalitsuse ja kogu kaitseväe sanitaarorganisatsiooni tegevuse alguseks

21. november 1918 – Eesti diviisi staapi loodi mereosakond, mille ülemaks sai 2. järgu kapten Rudolf Schiller

21. november 1918 – insenerpataljoni ülem kapten Voldemar Riibergi käskkirjaga loodi pataljoni koosseisu lennu poolrood, mida asus juhtima lendur kapten Jüri Ots. Sama aasta detsembris nimetati poolrood ümber lennurooduks ning selles teenis neli lendurit, üks lendur-vaatleja ja mõned aviomotoristid. Vabadussõja lõpuks oli iseseisvaks lennuväeks saanud väeliigis juba 40 lennukit ja 476 meest.

22. november 1918 – ilmus sõjaministri esimene päevakäsk Eesti sõjaväele

24. november 1918
– sõjaministri päevakäsuga nr 2 määrati ametisse sõjaväe kõrgem juhtkond

28. november 1918 – Nõukogude Venemaa tungis kallale Eesti Vabariigile, algas Eesti Vabadussõda

29. november 1918 – Ajutine Valitsus kuulutas välja üldise sundmobilisatsiooni

29. november 1918 – kapten Karl Partsi juhtimisel läks rindele esimene Eesti soomusrong. Vabadussõja kestel ehitati kuus laiarööpmelist soomusrongi, mille relvastuses oli kokku 25 suurtükki ja miinipildujat, 125 kuulipildujat ning dessantmeeskondades üle tuhande mehe

7. detsember 1918 – loodi sõjaväe juriidilised asutused. Sõjaväeprokuröriks nimetati alampolkovnik Peeter Kann ja sõjaringkonnakohtu esimeheks alampolkovnik Hendrik Vahtramäe

17. detsember 1918
– määrati Johan Pitka (hiljem kontradmiral) merejõudude juhatajaks. Vabadussõja kestel rajas Pitka sõjalaevastiku, rannakaitse, meresõidu ohutuse ja meretranspordi korraldamiseks aparaadi

18. detsember 1918 – leitnant Konstantin Kanepi juhtimisel formeeriti Paides Järvamaa kaitsepataljon. 3. veebruaril 1919 laiendati pataljon 7. jalaväepolguks

20. detsember 1918 – lipnik Leopold Tõnsoni juhtimisel formeeriti Tallinnas spordiseltsi Kalev liikmetest vabatahtlik Kalevlaste malev. Aasta hiljem laiendati pataljonisuurune malev polguks

21. detsember 1918 – formeeris kapten Henry Reissaar Viljandis oma kulul vabatahtlikest Scoutspataljoni. Aasta hiljem laiendati pataljon polguks

22. detsember 1918 – leitnant Otto Sternbecki juhtimisel algas vabatahtlikest Tallinna kaitsepataljoni formeerimine

23. detsember 1918 – määrati polkovnik Johan Laidoner Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks

24. detsember 1918 – sõjavägede ülemjuhataja moodustas alampolkovnik Viktor Puskari juhtimisel 2. diviisi

25. detsember 1918 – moodustati alampolkovnik Hans Kurvitsa juhtimisel Viljandis Viljandi kaitsepataljon. Aasta hiljem laiendati pataljon polguks

16. jaanuar 1919 – leitnant Georg Zimmermanni juhtimisel formeeriti Pärnus Pärnu kaitsepataljon

21. jaanuar 1919 – asus kapten Herbert Brede formeerima 2. suurtükiväepolku

23. veebruar 1919 – polkovnik Jaan Sootsi juhtimisel koondati sõjaväe juhtimisasutused sõjavägede ülemjuhataja staabiks

25. veebruar 1919 – alamkapten Oskar Raudvere juhtimisel formeeriti Tallinnas vahipataljon

16. märts 1919 – polkovnik Martin Terras asus formeerima 3. raske välisuurtükiväe divisjoni

27. märts 1919 – sõjavägede ülemjuhataja moodustas 3. diviisi

3. aprill 1919 – sõjavägede ülemjuhataja asutas Eesti Vabariigi Sõjakooli, määrates selle ülemaks kapten Aleksander Simoni

9. aprill 1919 – alamkapten Albert Ojassoni juhtimisel formeeriti soomusautode kolonn, kuhu Vabadussõja ajal kuulus kaheksa soomusautot

3. jaanuar 1920 – Vabadussõja lõpp. Eesti sõjavägi kaotas langenutena 5000 ja haavatuina 14 000 meest, kuid oli Läänemere idakaldal Poola järel tugevaim armee. Relvastusvarudes oli 143 000 püssi, 2000 kuulipildujat ja 300 suurtükki, laskemoonavarudes 130 miljonit padrunit ja 300 000 mürsku

2. veebruar 1920 – sõlmiti Tartu rahu

7. veebruar 1920 – algas demobilisatsioon

27. märts 1920 – likvideeriti sõjavägede ülemjuhataja ametikoht

Aastad 1920–1940

12. september 1921 – loodi kindralstaabikursused, mis 18. augustil 1925 nimetati ümber Kõrgemaks Sõjakooliks

14. november 1922 – Eesti sõjaväes kehtestati euroopalikud auastmenimetused (kolonel, major jne)

24. november 1922 – võeti kasutusele termin „rügement” senise „polgu” asemel, „kompanii” senise „roodu” asemel jne

29. august 1923 – kõik sõjaväelised õppeasutused koondati organisatsiooniliselt Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks, mis hõlmasid kõrgema sõjakooli, sõjakooli selle reservohvitsere koolitava aspirantide klassiga, sõjaväe tehnikakooli ja allohvitseride kooli, mille baasil hiljem loodi lahingukool

15. märts 1924 – lahutati insenerpataljon sidepataljoniks ja pioneerpataljoniks

1. oktoober 1928 – sõjavägi läks kaheaastaselt teenistuselt üle üheaastasele, loodi sõjaväe struktuur, mis kehtis 1940. aastani

4. oktoober 1930 – reorganiseeriti õhukaitse. Loodi õhukaitse staap ja selle alluvuses kolm üksikut lennuväedivisjoni, lennukool, lennubaas ja õhukaitse suurtükiväegrupp

12. märts 1934 – ametisse nimetati taas sõjavägede ülemjuhataja

1. aprill 1934 – mindi üle territoriaalprintsiibile, loodi kaheksa sõjaväeringkonna staapi, mis sõja korral pidid formeerima diviiside alluvuses brigaadid

17. juuni 1940 – Nõukogude Liidu väed okupeerisid Eesti

juuli 1940 – Eesti kaitsevägi likvideeriti Punaarmee koosseisu

Katse taastada Eesti iseseisvust 1944. aastal

18. september 1944 – Vabariigi Presidendi ülesandeid täitev peaminister Jüri Uluots nimetas ametisse sõjavägede ülemjuhatajana kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 omistati Jaan Maidele kindralmajori sõjaväeline auaste

24. oktoober 1944 – sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Jaan Maide arreteeriti Harjumaal Munalaskme külas

Kaitseväe taastamine

20. august 1991 – Eesti Vabariigi iseseisvus taastati

3. september 1991 – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas moodustada kaitsejõud

4. oktoober 1991 – Vabariigi Valitsus otsustas välja kuulutada aastatel 1965–1973 sündinud noormeestele mobilisatsiooni

31. oktoober 1991 – Vabariigi Valitsuse otsusega taasloodi Kaitsejõudude peastaap

18. märts 1992 – taasloodi Kuperjanovi ja Kalevi üksik-jalaväepataljonid

29. juuni 1992 – Soome Vabariigis alustati Eesti kaadrikaitseväelaste koolitamist

27. juuli 1992 – Ants Laaneots sai Kaitsejõudude peastaabi ülemaks

4. mai 1993 – Riigikogu kinnitas kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukolonel Aleksander Einselni

13. aprill 1994 – taasloodi õhuväe ja mereväe staabid

31. august 1994 – Vene väed lahkusid lõplikult Eestist

Väeosade sünd

Kaitsejõudude peastaap – valitsuse korraldus 31. oktoobrist 1991
Ohvitseride kursused – KJPS ülema käskkiri 9. detsembrist 1991
Kalevi üksik-jalaväepataljon – valitsuse määrus 18. märtsist 1992
Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon – valitsuse määrus 18. märtsist 1992
Viru üksik-jalaväepataljon – valitsuse määrus 22. maist 1992
Üksik raadiotehniline õhukaitsepataljon – valitsuse määrus 22. maist 1992
Kaitseväe lahingukool – KJPS ülema käskkiri 14. detsembrist 1992
Paldiski garnisoni komandantuur – 1993–1995
Üksik-vahipataljon – valitsuse määrus 22. jaanuarist 1993
Kaitseväe orkester – KJPS ülema käskkiri 29. jaanuarist 1993 (orkester moodustati 1. veebruaril)
Tartu üksik-jalaväekompanii – KJPS ülema käskkiri 6. juulist 1993
Pärnu üksik-jalaväekompanii – KJPS ülema käskkiri 6. juulist 1993
Põhja üksik-jalaväekompanii – KJPS ülema käskkiri 29. juulist 1993
Üksik-sidepataljon – valitsuse määrus 29. oktoobrist 1993
Autokompanii – KJPS ülema käskkiri 29. juunist 1994
Eesti rahuvalve üksikkompanii – valitsuse määrus 8. juulist 1994
Kaitsejõudude väljaõppekeskus – valitsuse korraldus 19. septembrist 1995
Tallinna Garnisoni Komandantuur – 1997–2001
Mereväe staap – KVJ käskkiri 13. aprillist 1994
Õhuväe staap – valitsuse korraldus 29. aprillist 1997
Mereväebaas – valitsuse korraldus 29. aprillist 1997
Lennubaas – valitsuse korraldus 29. aprillist
Luurepataljon – valitsuse korraldus 13. märtsist 1998
Kaitseväe kesklaod – valitsuse korraldus 13. märtsist 1998
Suurtükiväegrupp – valitsuse korraldus 13. märtsist 1998
Miinilaevade divisjon (1.Meredivisjon) – valitsuse määrus 29. aprillist 1997
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused – valitsuse määrus 17. märtsist 1998
Maaväe staap – valitsuse korraldus 20. juunist 2000
Kaitseväe tervisekeskus – valitsuse korraldus 19. detsembrist 2000
Kaitseväe tagalakeskus – valitsuse korraldus 19. detsembrist 2000
Skautpataljon (ESTBAT) – valitsuse korraldus 29. märtsist 2001
Tapa väljaõppekeskus – kaitseväe juhataja käskkiri 31. jaanuarist 2003

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.