Uuendatud: 11.09.2014, kell 11:59

Varustusvalitsus

Sissejuhatuse asemel

Varustusvalitsuse rinnamärk

Tänapäeval ei ole Varustusvalitsuse ajaloo vastu erilist huvi tuntud. Veelgi enam – sellel teemal ei ole avaldatud ühtegi mahukat akadeemilist uuringut. Põhjust tuleb siin ilmselt otsida asjaoludest, millele on tähelepanu juhtinud juba ajakiri Sõdur aastal 1938: „Varustamise organite töö, mis eeldab ettenägelikkust, algatust ja korraldusvõimsust, järjekindlust ning riigi huvide kindlat taotlemist, toimub enamikus tagasihoidlikult, väliste efektideta ja sageli väärilist tunnustust leidmata, kuid seda pinevam on tööpinge ja materiaalne ning moraalne vastutus, mis lasub täheldatud organite ja sel alal töötavate ametiisikute õlgadel.”

Kahtlemata määras Varustusvalitsuse tegevus Vabadussõja tulemuse. Nüüd, pea sajand hiljem, on hakatud tänapäevase Eesti Kaitseväe sõjaväelogistika eelkäijatele rohkem tähelepanu pöörama. Nii on Kaitseväe juhataja 2010. aastal Kaitseväe logistikakeskuse taasasutamise tähistamise puhul öelnud: „Eesti sõjaväelogistikud tõestasid juba Vabadussõjas oma vaprust ja ennastsalgavust vastloodud Eesti Rahvaväe toetamisel. Õlg õla kõrval vabatahtlike koolipoiste, tudengite ja võitlejatega sepistasid ka sõjaväelogistikud võidumõõka, millega üheskoos anti meie vaenlastele hävitav hoop. Eesti Vabariigi sõjaväelogistika esimene üksus Varustusvalitsus oli üks Rahvaväe võitlustahte ja -võime olulisi kindlustajaid.”

Detail hoonelt, kus asus Varustusvalitsus

Sellel veebileheküljel on kaks eesmärki. Esiteks soovime äratada huvi Varustusvalitsuse ajaloo vastu ning julgustada ja ärgitada nii elukutselisi sõjaajaloolasi kui ka asjaarmastajaid sellega senisest enam tegelema. Teiseks tahame praegustele sõjaväelogistikutele näidata, et nende eelkäijad ei vedanud Eesti sõdurit alt ka pealtnäha lootusetus olukorras, kus sõja ajal tuli praktiliselt eimillestki ehitada üles toimiv sõjaväelogistika. Pandagu seejuures tähele, et nii mõneski valdkonnas tegutseti Vabadussõja ajal tõenäoliselt märksa kiiremini, kui seda on suudetud teha tänapäeva rahuaja tingimustes taasloodud sõjaväelogistikas. Ning eks nii mõnigi sõjaväelogistikust lugeja möönab tõenäoliselt, et on valdkondi, kus ei ole midagi uut siin päikese all.

Eesti sõjaväelogistika looja kindralmajor Reimann

Kindralmajor Rudolf Reimann

Kirjutades Varustusvalitsusest Vabadussõjas ei saa üle ega ümber Eesti sõjaväelogistika loojast ja alusepanijast kindralmajor Rudolf Reimannist.

Rudolf Reimann, täisnimega Rudolf Johannes Reimann, sündis 18.01.1884 Tartus. Aastatel 1897–1899 õppis ta Torma kihelkonnakoolis ja 1899–1902 Tartu reaalkoolis.

1903. aastal astus Reimann vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus ta teenis esialgu 106. Ufaa jalaväepolgus. Seejärel õppis Reimann 1904–1907 Vilno sõjakoolis, lõpetades selle nooremleitnandina. 1907–1910 teenis ta Pensas Insari tagavarapolgus ja 1910–1911 Insari polgus Zlatoustis.

1911–1914 jätkas Reimann õpinguid Peterburi Intendandiakadeemias ja jätkas teenistust 67. jalaväediviisi intendatuuri käsundusohvitserina ning 1914–1917 sama diviisi intendandina. 1917. aastal sai Reimann alampolkovniku auastme.

28.12.1917 tuli Reimann 1. eesti jalaväediviisi intendandiks. Seoses rahvusväeosade laialisaatmisega läks ta erru. Enne seda ülendas Eesti Ajutine Valitsus ta polkovnikuks.

11.11.1918 määrati Reimann Varustusvalitsuse ülemaks. Ta oli Varustusvalitsuse formeerija ja ülesehitaja. Vabadussõja alguses kujunes Varustusvalitsuse isikkoosseisuga komplekteerimine väga raskeks, kuna noorel Rahvaväel puudusid sõjaväelogistika kogemusega inimesed. Seega tuli sageli panna vastutusrikkad ülesanded juhuslikele ja erialase ettevalmistuseta teenistujatele. 15 aastat pärast Vabadussõda tõdes Reimann ise lakooniliselt: „Vaatamata tagavarade puudumisele suudeti Vabadussõjas kaitseväge varustada kõige hädavajalikuga.” Reimanni teeneid Varustusvalitsuse ülemana ja sõjaväelogistikuna hinnati Vabadusristiga I/1, Läti Karutapja ordeni III järguga ning Poola Polonia Restituta IV klassi aumärgiga.

Kindralmajor Reimanni haud Nõmme Hiiu-Rahu kalmistul

01.10.1920 lahkus polkovnik Reimann omal soovil tegevteenistusest. 1923. aastal kutsuti Reimann uuesti tegevteenistusse ja temast sai sõjaministri vanemkäsundusohvitser. Samal ajal oli ta Sõjakooli lektor ja kindralstaabi kursuse dotsent sõja-administratsiooni alal. 1924–1929 jätkas Reimann teenistust Sõjaministeeriumi korraldusvalitsuse ülemana.
 
1925–1929 õpetas Reimann Kõrgemas Sõjakoolis intendanditeenistust. Seejärel astus ta Sõjanõukogu alaliseks liikmeks.
 
24.02.1932 ülendati Reimann kindralmajoriks. Märtsist 1934 töötas ta Kaitseministeeriumi nõukogu alalise liikmena ning aastatel 1936–1940 oli ta ühtlasi selle nõukogu asjadevalitseja.
 
16.09.1946 suri kindralmajor Reimann Tallinnas, olles imekombel üle elanud sovettide repressioonid.
 
(Allikas: Mati Õun, Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. Tallinn: 1997, lk 88-89)

Olukorrast ülevaate saamine

Hoone, kus Vabadussõja ajal asus Varustusvalitsus

Õigete otsuste langetamiseks vajab sõjaväeline juht õigeaegselt õiget informatsiooni. Nii kajastuvad ka Varustusvalitsuse ülema Vabadussõja-aegsetes käskkirjades erinevad valdkonnad, mille vastu sõjaväelogistika juhtkond huvi tundis:

10.02.1919 käsuga nr 1 kohustas polkovnik Reimann väeosade ja asutuste ülemaid andma Varustusvalitsusele regulaarselt täielikku ülevaadet selle kohta, kui palju riidevarustust ja „muud kraami” on üksuste käsutuses.

18.03.1919 käsuga nr 14 nõudis Varustusvalitsuse ülem kõikidelt Rahvaväe väeosadelt ja asutustelt informatsiooni selle kohta, kui palju on neil telefonikaablit ja -aparaate ning kust need on saadud.

09.05.1919 käsuga nr 44 tahtis polkovnik Reimann seoses sõjaväehaiglate laienemisega kõikidelt Rahvaväe väeosadelt ja asutustelt informatsiooni nende käsutuses olevate raudvoodite kohta (raudvoodid kästi viivitamatult haiglatele anda ning nende asemele teha puidust narid).

19.05.1919 käsus nr 48 tõdeti, et kord on juba välja antud ringkiri, mis kohustas kõiki Rahvaväe väeosasid ja asutusi iga päev kandma ette toidulolevate inimeste ja hobuste arvu. Et aga kõnealune ringkiri „viimasel ajal täitmist ei leia”, korrati seda käsku.

19.09.1919 käskkirjaga nr 83 kohustati Rahvaväe väeosi ja asutusi informeerima Varustusvalitsust nende käsutuses olevatest autodest, mootorratastest ja jalgratastest ning 31.10.1919 käskkirjas nr 92 kehtestati tänapäevases mõistes nõuded sõiduki registreerimismärgile ja sõidukijuhilt nõutavale dokumentatsioonile, sh sõidulehele. Nii pidid kõik Sõjaministeeriumile alluvad autod, mootorrattad ja jalgrattad olema hiljemalt 11.11.1919 varustatud numbriga ning pitsatiga kinnitatud tunnistusega, mis andis loa kasutada sõidukeid Eesti Vabariigi piirides. Autodele ja mootorratastele kulutatud kütuse ja määrdeainete üle tuli anda aru Varustusvalitsusele.

03.03.1919 käsus nr 8 juhti tähelepanu eksimusele, et allüksused pöörduvad oma soovidega otse Varustusvalitsuse poole. Varustusvalitsuse ülem andis seepeale teada, et tema 28.12.1918 ringkiri kehtib jätkuvalt ning nagu selles oli paika pandud, tohtisid allüksused pöörduda Varustusvalitsuse poole üksnes oma diviisi intendandi kaudu.

Rahandus- ja eelarveküsimused

Ajutine Valitsus oli Vabadussõja alguses väga suure probleemi ees, kust üleüldse leida sõjapidamiseks vajalikku raha. Esimesed summad sai Ajutine Valitsus siiski laenudena või toetusena riiklikku iseseisvust pooldavatelt eraasutustelt ja -isikutelt.

Mõistetavalt ei olnud raha ka Varustusvalitsusel kui Rahvaväge varustaval organisatsioonil. 16.11.1918 sai Rahvavägi Rahandusministeeriumi vahendusel esimese rahasumma – 30 000 Saksa idamarka. Sama kuu jooksul laekus Varustusvalitsuse eelarvesse veel 15 000 Saksa idamarka. Just selle rahaga pandigi alus Rahvaväe enam-vähem reeglipärasele varustamisele.

Detail hoonelt, kus asus Varustusvalitsus

Et raha oli väga keeruline saada, siis ei olnud Varustusvalitsusel võimalik maksta Vabadussõja alguses isegi palkasid. Rindejoon ja lahingüksused olid prioriteet. Et Saksa okupatsiooni ajal teenistuseta olnud ohvitserkond oli sattunud materiaalselt raskesse olukorda, siis taotles polkovnik Reimann sõjaministrilt kõikidele ohvitseridele ja ametnikele esialgseks ülalpidamiseks 200 marka tagastamatut abiraha. Tollane Kaitseminister kindralmajor A. Larka toetas Varustusvalitsuse ülema ettepanekut. Sellest abirahast saigi Eesti kaitseväelaste esimene rahaline tasu.
 
Ühes Rahvaväe kasvuga suurenesid ka rahalised nõudmised. 01.12.1918 oli formeeritud juba ligi 20 iseseisvat majandusüksust. Lisaks tuli lepingute põhjal teha väljamakseid välismaistele abivägedele. Samuti oli Varustusvalitsus vastutav riigikaitseks kaasatud organisatsioonide nagu näiteks Sadamate Valitsuse jt rahaga varustamise eest. Kriitilises olukorras õnnestus Ajutisel Valitsusel saada Soomest laenu 10 miljonit Soome marka.
 
Polkovnik Reimanni ettepanekul asutas Rahandusministeerium Varustusvalitsuse väljamaksete tegemiseks Tallinna Rentei (s.o riigikassa osakond), mis alustas tegevust 27.11.1918. Samal ajal pandi alus Rahvaväe raamatupidamisele ning koostati kaitseväelaste palganormid, mille Ajutine Valitsus hiljem kinnitas
 
Varustusvalitsus tegeles ka Kaitseministeeriumi esimese eelarve koostamisega. 1918. aasta eelarvet Varustusvalitsus veel ei koostatud, kuid alates aprillist 1919 kinnitas Varustusvalitsuse ülem ministeeriumi kulude nomenklatuuri ja krediitide loendid. Vabadussõja ajal ületasid Rahvaväe kulud tunduvalt teiste riigiasutuste kulusid. 1918–1919 moodustas Kaitseministeeriumi eelarve 78% kogu riigieelarvest. Varustusvalitsuse võtmeroll sõjamajanduses sundis looma ja korrastama kogu Rahvaväe rahandus- ja raamatupidamisvaldkonda.

Oma 24.03.1919 käsus nr 17 kirjutas polkovnik Reimann, et väeosadest ja asutustest pöördutakse Varustusvalitsuse poole „juhuslike allkirjadega” nagu „majanduse ülema eest”, „asjaajaja eest” jne. Varustusvalitsuse ülem nõudis, et dokumendid kannaksid üksnes „seaduslikke allkirjasid” ehk siis väeosa või asutuse ülema või majandusülema allkirja.

21.11.1919 käskkirjas nr 96 kirjutati, et Varustusvalitsusele saadetud arved ei ole korrektselt vormistatud. Puuduste likvideerimiseks andis Varustusvalitsuse ülem järgnevad juhtnöörid:
1. Arvetel pidi olema kirjas arvete väljaandja nimi ja aadress, arvesaaja nimi (väeosa või asutus), kuupäev, millal oli arve välja antud, asjade nimetus ja hind, kogusumma ja arve väljaandja või tema volitatud isiku allkiri.
2. Arved pidid olema kirjutatud tindi või tindipliiatsiga.
3. Arvete pealt pidi olema makstud vastavalt tempelmaksu tariifile tempelmaks.
4. Nii raha väljamaksmise kui ka kättesaamise kohta pidid arvetel olema vastavad märkused nii rahasaaja kui ka väljamaksja allkirjadega.
5. Kõik arved pidi olema kinnitanud väeosa ülem või majandusülem.
6. Arvete peal pidi olema märgitud päevakäsu number ja paragrahv, millega väljamakstud summa on kirjutatud kuluks. Samuti pidi arvel olema märkus selle kohta, missuguse päevakäsuga ostetud kraam arvele võeti.

Varustusvalitsuse ülema 15.11.1919 käsu nr 95 preambulas seisis: „Väeosades ja asutustes kokkuseatud inventari ja varustuse mahakustutamise aktides, mis minule kinnitamiseks saadetakse, selgub, et need aktid sagedasti ei sisuliselt ei ka vormiliselt mitte kõigile päevakäskudes avaldatud nõudmistele ei vasta, mispärast suur osa neist kinnitamata tagasi tuleb saata, mis arusaadavalt ainult tülitavat kirjavahetust tekitab.”

Järgnevalt anti käskkirjas hulk juhiseid, mis pidid tulevikus tagama korrektse asjaajamise. Näiteks nõuti, et riknenud toiduainete puhul selgitataks iga kord välja, kas ikkagi täideti Varustusvalitsuse kehtestatud toiduainete säilitamise nõudeid. Varustusvalitsus aktsepteeris varustuse kaotsiminekut „riigi kahjuks” üksnes erandjuhtudel, kui näiteks üksusel tuli lahingolukorras kiiresti taanduda, keegi langes vangi või deserteerus. Muudel juhtudel tuli üksustel selgitada välja kõik varustuse kadumise asjaolud. Polkovnik Reimann tunnistas, et tal on andmeid väljastatud varustuse arvelt kustutamise kohta, millest ilmnes, et „selle varustuse, kui eraomanduse peale vaadatakse”. Varustusvalitsuse ülem rõhutas: „Tuletan meelde, et kõik maksuta välja antud varustus on ja jääb riigi omanduseks, mispärast teda ainult seadusliku akti põhjal üleüldises korras maha võib kustutada.”

Novembris 1919 pani Varustusvalitsuse ülem paika varustuse mahakandmise korra. Oma 21.11.1919 käskkirjas nr 96 tõdes ta, et mõned väeosad kasutasid riidevarustust, nt sineleid, kasukaid, pükse, pesu jmt kaltsudena suurtükkide puhastamiseks, riiete lappimiseks jne, kuid kõike seda enne, kui see varustus oli üleüldse arvelt maha kantud. Polkovnik Reimann käskis: „Kõik kõlbmatuseni pruugitud varustuse kraam, mis on määratud raamatust mahakustutamiseks, saaks sellekohasele komisjonile ettenäidatud, kes siis akti kokku seab sõjaväe kontrolli juuresolekul nende kõlbmatuse üle ja otsustab, mis otstarbeks võib kraam äratarvitatud saada.”

24.12.1919 käskkirjas nr 3 avaldas Varustusvalitsus täpsed nõuded ja formularid raamatupidamise tarvis.

Materjalimajandus

Vabadussõja alguses tegeles Varustusvalitsus peamiselt Saksa okupatsioonivägedelt varustuse ülevõtmisega. Seda protsessi raskendas asjaolu, et palju varustust oli paigutatud Saksa vägede käsutuses olevatesse erakorteritesse, kuid tänu valvsa ja abivalmis kohaliku elanikkonna vihjetele avastati sellised peidu- ja hoiukohad õige pea.

Autoroodu sõidukeid

Üldiselt võeti Saksa vägedelt varustus üle vahejuhtumite ja suuremate arusaamatusteta. Siiski tahtsid sakslased Tallinnas praeguse Lootsi tänava kandis asuvast autopargist liikuda hulga sõidukitega Riiga. Autode äraviimist takistasid siis juba Varustusvalitsuses teenistust alustanud endised Peeter Suure merekindluse autojuhid. Nad tõstsid autodes juhtmeotsad ümber, muutes masinad sõidukõlbmatuks. Pärast tundidepikkust askeldamist lõid sakslased käega ja loobusid nende sõidukite kaasavõtmisest. Niipea kui sakslased olid autopargist lahkunud, seati juhtmed taas korda ning autokolonn liikus Varustusvalitsuse käsutusse.
 
Ka enamik Rahvaväe sidetehnikast hangiti Vabadussõja käigus, kuna sõja alguses oli Eesti üksustel kasutada üksnes venelastest ja sakslastest mahajäänud kaks raadiojaama, ca 340 kilomeetrit telefonikaablit, 67 kommutaatorit, ca 2500 telefoniaparaati ja ca 10 000 akut. Ainus, mida jagus, oli pioneerivarustus. Mõned Vabadussõja läbi teinud pioneerivarustuse elemendid olid kasutusel veel 1933. aastalgi.
 
17.01.1919 kuulutas Ajutine Valitsus välja nn hobuste mobilisatsiooni. Kogu Vabadussõja ajal suudeti rahuldada 70% kõigi üksuste hobustega varustamise vajadusest. Kuna hobuseid oli puudu, siis lubati sõduritel kasutada ka isiklikke hobuseid. Seda võimalust kasutas osa sõdureid hea meelega, sest nii välditi rekvireerimise käigus oma hobuste sattumist võõrastesse kätesse. Kuna hobuseid ei jagunud, siis oli olemasolevate töökoormus väga suur. Probleemiks oli hobuste vilets hooldamine (ei jagunud kaera, sageli tuli leppida kopitanud põhuga). Samas ei saanud nõrku ja haigeid hobuseid ressursside puudusel ka õigel ajal ravile ja kosumisele saata. Suurimaks proovikiviks sai hobuste kärntõbi, kuid selle vastu võeti kasutusele uusim abinõu – väävliga gaasitamine. Juuniks 1919 saadigi kärntõbi kontrolli alla. Kokku registreeriti Vabadussõjas hobustel 24 407 haigusjuhtumit. Haiguste ja vigastuste tõttu suri 962 hobust.
 
Sõja alguses valitses suur puudus riietusest ja jalanõudest. Esimesest kriisist tuldi välja Saksa vägedelt riidematerjali ülevõtmisega. 06.12.1918 asutati Tallinnas praeguse Ahtri tänava asukohal Varustusvalitsuse esimene rätsepatöökoda. Hiljem muudeti Varustusvalitsuse töökojaks ka Kanuti Gildi ruumid (aadressil Pikk 20). Oli aegu, kus raske oli isegi nööpe hankida. Lahendus leiti nii, et nööpe hakati esialgu valmistama tavalistest plekiribadest. Kuid juba 1919. aasta alguses suudeti hankida Suurbritanniast mereväelaste rõivad, Prantsusmaalt Ameerika relvajõudude riideid ja saapaid ning Saksamaalt kasukaid.
 
Rahvaväe pesuvarustuse valmistamisel oli täita suur roll organisatsioonil Ühistöö, mis alguses tootis pesu Balti puuvillavabriku ja Kreenholmi vabriku ladudest rekvireeritud materjalist. Kui Balti puuvillavabrik 1919. aastal tööd jätkas, siis varustatigi Ühistöö toetusel Rahvaväge pesuga kogu Vabadussõja vältel. Märkimist väärib, et oma panuse pesuvalmistamisse andsid ka Kuremäe kloostri nunnad.
 
Saabaste hankimiseks viidi mitmes eraettevõtetes läbi rekvireerimine, kuid Rahvaväe järjest kasvavaid vajadusi see muidugi ei rahuldanud. Osa saapaid saadi Pärnust koos kinnaste ja sooja pesuga, kuid need jalanõud ei sobinud oma suuruselt sõduritele. Õnnekombel selgus, et Soomes on suured laovarud. Nii tellitigi Tampere saapavabrikust kohe 3000 paari poolsaapaid.

Kingseppasid Vabadussõja päevilt

Detsembris 1918 asutati Tallinnas Merimetsal Varustusvalitsuse saapatöökoda, kus hakati rekvireeritud nahkadest saapaid valmistama. Nahk saabaste tarvis hangiti Eestist: maakonnavalitsused pidid saatma Tallinna nahavabrikusse ümbertöötlemiseks toornahad ja see omakorda andis nahad üle Varustusvalitsusele. Sealsamas saapatöökoja juures käivitati ka sadulsepatöökoda, kus võimaluste piires valmistati rakmeid nii sõduritele kui ka hobustele.
 
Kuna sisuliselt oli tegu ikkagi käsitöökodadega, siis ei suudetud vaatamata 24-tunnistele vahetustele alati kõiki Rahvaväe vajadusi rahuldada. Näiteks sai töökoda ükskord korralduse valmistada Narva rindel olevatele Soome üksustele ühe öö jooksul 200 paari saapaid. Kuna tavaliselt kulus kingsepal ühe saapapaari valmistamiseks 1,5 päeva, siis tuli Varustusvalitsusel küsida abi Tallinna kingseppadelt, kellega koostöös ülesanne lõpuks ka edukalt täideti.
 

Järgnevalt mõned näited sõjaaegsest materjalimajanduse juhtmisest.
 
Varustusvalitsuse ülem juhtis oma 03.03.1919 käsus nr 8 väeosade tähelepanu sellele, et nende poolt toitlustuslattu tagasisaadetud kotid on märjad, mullased ja tolmused. Polkovnik Reimann nõudis, et tulevikus peavad kotid tagasisaatmisel olema puhtaks klopitud ja kuivatatud. Tõenäoliselt seda käsku ikka ei täidetud korralikult, sest Varustusvalitsuse ülem andis juunis ja juulis 1919 uue sarnase käsu, milles veel kord nõuti, et ladudesse tagasi toodavad kotid olgu puhastatud ja kuivatatud.

Vastavalt Varustusvalitsuse ülema 23.05.1919 käsule nr 49 tuli Tallinnas ja selle ümbruskonnas paiknevate Rahvaväe üksuste sügelistes vaevlevad ja täitanud hobused viia ühes rakmete ja kettidega Tondile kaks tundi kestvale väävliga „läbigaasitamisele”.

Et mitme töökoja toimimist takistas tööriistapuudus, siis pandi 31.05.1919 käskkirjaga nr 51 paika varustuse täpne nimekiri, mis pidi töökodades olemas olema.

25.07.1919 käsus nr 68 tunnistati, et Varustusvalitsuse hobuseriistade ja saapatöökoda on ülesannete täitmisega üle koormatud. Seetõttu tuli kõikidel Tallinnas ja selle ümbruskonnas olevates väeosades luua oma saapaparandustöökoda. 29.09.1919 käsus nr 86 kirjutati, et eesliinil võitlevate üksuste saapaid ja riideid ei ole võimalik parandamiseks tuua tsentraalsetesse töökodadesse. Polkovnik Reimann käskis väiksemad parandustööd, mis ei nõua masina abi, teha roodu tasandil.

30.07.1919 käsuga nr 72 kinnitati rahvaväelaste riiete, pesu ja rakmete kirjeldused ühes nende valmistamiseks vajalike materjalide kulunormidega.

Oma 31.07.1919 käskkirjas nr 73 tuletas Varustusvalitsus üksustele meelde, et rekvireerimise õigus on ainult vastavatel rekvireerimiskomisjonidel ja ministeeriumitel, Varustusvalitsuse ülemal, merejõudude juhatajal ja deviisiülematel. Et ikka ja jälle esines ebaseaduslikke rekvireerimisi, siis lubas polkovnik Reimann võtta tulevikus kõik omavolitsejad kohtulikule vastutusele.

04.08.1919 käsus nr 81 tuletati väeosadele ja asutustele meelde, et niiske ja porise aastaaja saabumisel tuleb erilist tähelepanu pöörata sõdurite saabaste korrashoiule ja veekindlusele: „Sellepärast on tähtis saapaid korralikult ja järjekindlalt määrida.”

29.09.1919 käsus nr 86 tõdeti, et Sõjaministeeriumilt Kaubanduse ja Tööstuse ministeeriumisse saadetud suurloomade nahad olid aukudega ja nahkade küljest võis leida isegi liha. Varustusvalitsuse ülem tegi järelduse: „Tapetud loomadelt nahkade nülgimist toimetatakse sõjaväe oludes väga hooletumalt ja tooresnahkade korraldamine, mis parkimiseks on määratud, on ülepea niisuguste isikute kätte usaldatud, kes asjakohased ei ole ehk kes siis asja tähtsusest aru ei saa.” Polkovnik Reimann toonitas, et kuna vabariigi piires on vähe nahka, siis olemasolevate tagavaradega tuleb „iseäranis ettevaatlikult ja asjakohaselt” ümber käia.

Tehnika remondi- ja hoolduspunkt

  • 14.10.1919 käskkirjaga nr 89 juhtis Varustusvalitsuse ülem väeosade majandusülemate tähelepanu tõsiasjale, et ära tuleb kasutada ka väeosades tapetud loomadest järele jäänud sarved, sõrad ja kondid. Ülemaid kohustati eelnimetatud kehaosi saatma kas diviisi intendandile, Varustusvalitsuse tapamajja või Tallinna külmetusruumidesse. Ka loomade maod, soolikad ja veri tuli ära kasutada (näiteks seebi keetmiseks) või maha müüa, kandes raha riigi eelarvele.
  • Surnud loomi käsitleti kui materjali: 21.11.1919 käskkirjaga nr 96 kohustati väeosades ja loomalaatsarettides loomade surma korral nende kehad ära kasutama kas siis seebi keetmiseks või turustamiseks. „Niisama peavad ärakasutatud saama ka kondid. Langenud loomade ja kontide kokkukogumine korraldada ärakasutamise punktidesse,” nõudis käskkiri.

Tehnika remondi- ja hoolduspunkt

14.10.1919 käsuga nr 89 nõuti kahe nädala jooksul okas- ja telefonitraadi kokkukorjamist ja ruumidesse ladustamist ning nõuti, et okastraadi väljastamisel tuleb esmalt kasutada ära roostetanud okastraat.

Oma 18.10.1919 käsuga nr 90 keelas Varustusvalitsuse ülem väeosadel ja asutustel iseseisvalt küünlade ostmise ning nõudis, et nende saamiseks pöörduksid allüksused vastavalt käsuliinile Varustusvalitsuse poole. Samas rõhutati, et kuna küünalde hankimine on raskendatud, tohib neid kasutada ainult erandkorras ja siis, kui (petrooleum)lampi ei ole saadaval.

 

Metallitöökoda

15.11.1919 käsus nr 95 tuletas polkovnik Reimann üksustele meelde, et sineliriiet eraldatakse üksnes neile teenistujatele, kes ei saa laost valmis sinelit ning kes peavad selle laskma ise õmmelda. Samas kirjutas Varustusvalitsuse ülem: „Nüüd on minul teated olemas, et mõned sõjaväelased valmistavad oma heaksarvamise järele enesele sellest sineli riidest erariideid ja ülepea niisugusi riideid, mis mitte Eesti sõjaväe vormi kirjelduses ei ole ette nähtud.” Polkovnik Reimann nõudis: „Kinnitan veel kord, et sõjaväelastele isiklikuks tarvitamiseks antud varustuse asjad, nõndasama ka materjal, on riigi omadus, sellepärast tuleb kõiki varustust, väljaantud ükskõik kas valmis asjade ehk materjali näol, ära tarvitada selleks, mis jaoks tema välja on antud. Eraülikondade valmistamine väljaantud riidest, mis riigi varandus, on keelatud.”

  • 30.11.1919 käskkirjas nr 97 nõuti, et kõik väeosad ja asutused, kes nõuavad autode, mootorrataste ja jalgrataste varuosi, tagastaksid Varustusvalitsusele ka katkised osad, mida saaks parandatuna jälle kasutada.
  • 30.11.1919 käsk nr 98 pani paika akti sisu, mida loomaarstil tuli koostada hobuse surma korral ja seejärel lasta kinnitada vastaval komisjonil.

Relvastuse valdkond

Välismaalt saabunud laskemoona mahalaadimine

Relvastuse alal oli üks esimene ülesanne koguda kokku Saksa okupatsioonivõimudest maha jäänud relvad ja laskemoon, võtta üle relva- ja laskemoonalaod ning käivitada väeosade relvade ja laskemoonaga varustamine. 1918. aasta detsembrikuu jooksul võeti Tallinnas ja selle ümbruses sakslastelt üle 23 laskemoonaladu ja -keldrit.
 
Novembris 1918 oli olukord relvastuse ja laskemoona osas väga keeruline, sest Saksa väed olid kõik kasutuskõlbliku ja väärtuslikuma kraami kas kaasa võtnud või hävitanud. Kuid Varustusvalitsus hakkas mahajäänud relvastust käepäraste vahenditega korda seadma.
 
Suurtükke ei olnud sõja alguses peaaegu üldse, leidus vaid mõni üksik kindlusesuurtükk, suurtükitoru ja -lafett. Siiski suutis Varustusvalitsus ka sellest vähesest, mis oli järele jäänud, panna kokku esimesed suurtükid, mis võeti kohe kasutusele soomusrongidel.
 
Detsembris 1918 sai Varustusvalitsus Soomest paarkümmend vananenud Vene suurtükki ja Rakverest paar Saksa suurtükki. Nendega pandigi alus Eesti suurtükiväele. Hiljem saadi relvastust juurde Suurbritanniast ja loomulikult ka sõjasaagina.

19.03.1919 käsus nr 15 teatati, et Varustusvalitsuse välja antud revolvrid on „kroonu omandis” ning neid väljastatakse üksnes teenistusülesannete täitmiseks. Samuti kohustati väeosi ja asutusi andma revolvreid välja vaid päevakäsu alusel, milles pidi kirjas olema, kellele ja mis numbriga relv väljastati.

31.05.1919 käskkirjaga nr 51 lubas Varustusvalitsuse ülem teha Rahvaväe väeosade töökodades vaid loetletud hulka remonttöid: vintpüssi puhastamist, täägi kordaseadmist, püssi üksikute osade vahetamist, varda aluse puhastamist. Muud parandustööd väeosade töökodades keelati.

Vagunisse paigutatud relvaremonditöökoda

Polkovnik Reimanni 28.07.1919 käskkirjaga nr 69 kinnitati juhised Varustusvalitsuse koosseisus olevale nn sõjarelvade ülevaatajale. Tema kohustuste hulka kuulusid muuhulgas relvade kasutamiskõlblikkuse üle otsustamine, relvastusega seotud käskude ja juhiste täitmise kontrollimine, tähelepanu juhtimine relvastuse ja laskemoonaga seotud puudustele ja vigadele ning kõigis nendes küsimustes üksuste juhendamine ja nõustamine. Sama käskkirjaga kehtestati ettekannete vormid „Väeosas olevate sõjariistade, laskemoona ja puhastuse abinõude üle”, „Käsisõjariistade tagavara osade üle, mis väeosale antud ja missugusel teel omandatud”, „Sõjariistade töökojas olevate tehniliste abinõude üle”, „Üleüldine sõjariistade arvuline aruanne nende korralikkuse üle” ning formaadid „Sõjariistade varanduse ülevaatamise raamatule”.

Haldusküsimused

Puidutöökoda

Tänapäevase kaitseväe mõistes haldusküsimuse valdkonnas oli Varustusvalitsuse üks esimene ülesanne muretseda Tallinnas kogunevatele Rahvaväele üksustele ruume, kütet ja valgustust. Novembris 1918 oli enamik kasarmuid rüüstatud ja elamiskõlbmatud. Seega tuli sõdurid paigutada varem sõjaväelaste käsutuses olnud erakorteritesse.
 
Suur probleem oli kütte- ja valgustusmaterjalide puudumine. Varustusvalitsuse teenistujad pidid kasutama suisa kavalust, et meelitada ärimehi müüma petrooleumi, bensiini või karbiiti. Küttepuid tuli hankida lähimatest metsadest ning sundküüdiga Tallinna toimetada. Küttepuid saadi ka rekvireerimisega. Küttepuude ja ehitusmaterjali saamiseks osteti riigi metsavalitsuselt metsa. Juba 22.11.1918 teatati 1. diviisi staabile, et korteri-, kütte- ja valgustusküsimustes võib pöörduda Varustusvalitsuse ülema poole.

Küttepuude mahalaadimine

Kõikjal üle Eesti olid varem tsaariarmee käsutuses olnud hooned lõhutud ja rüüstatud. Eriti halvas olukorras olid Narva kasarmud. Raskusi oli aknaklaaside, aga ka teiste materjalide hankimisega ning see omakorda pidurdas remondi- ja ehitustöid. Siiski suutis Varustusvalitsus 1919. aasta I pooleks teha suurema osa Narva ja Tartu kasarmutest kasutamiskõlblikuks. Kuna paljudes garnisonides ei olnud üldse sõjaväehooneid, siis rakendati paralleelselt kasarmuruumide remontimisega ka eraruumide sundkorras võõrandamist. Seega olid mõned üksused sunnitud sageli oma sõdureid paigutama laialipillatult kitsastesse üüriruumidesse või riigistatud mõisate renoveerimata hoonetesse.

 
Rahvaväe toitlustamine

Väliköök Vabadusõjas1918. aasta novembris puudusid Varustusvalitsusel vähimadki toidutagavarad. Kriitilisest olukorrast otsiti väljapääsu sellega, et mobiliseeritavaid kohustati Rahvaväe teenistusse ilmuma ühe nädal toidumoonaga ning enda riietes ja saabastes (lisaks pidi iga mobiliseeritav võtma kaasa oma magamiskoti, padja, teki ja kaks lina). 29.11.1918 saadi esimene summa toiduainete soetamiseks – 4000 marka. Kuna Eesti oli Saksa ja Vene vägedest laastatud, siis näis esmapilgul, et selle rahaga ei olegi midagi peale hakata.
 
Esimesed Rahvaväe tarvis hangitud toiduained tegelikult varastati Saksa vägedelt Tallinna Kopli sadama mereväe ladudest.
 

Pimeduse varjus laeti akna kaudu kahele veoautole suhkrut, soola ja kõike, mida laost veel kätte saadi. Need ained paigutati Tallinnas Pagari tänaval asuvatesse ruumidesse ja nõnda pandigi alus kaitseväe esimesele toidutagavara laole.
 
Järgmisel sarnasel operatsioonil teisaldati öösel Koplist juba kümmekond Saksa armee raudteevagunit, mis viidi linna elektrijaama taha. Seal tühjendati vagunid kaitseliitlaste abiga ning Varustusvalitsuse kätte langes kaks vagunit kaeru, kaks vagunit lihakonserve, kaks vagunit viina, üks vagun aedvilja ja mõni vagun nisujahu, kuivikute jt toiduainetega.

Liha hakati Vabadussõja alguses kokku ostma Tallinna tapamajast. Kuna sinna toodi sageli väga vähe loomi, siis pidid Varustusvalitsuse ametnikud mõnel päeval leppima vaid 5-6 seaga. Sõja alguses oli raskusi ka leiva hankimisel. Hiljem hakkasid Tallinna garnisoni leivaga varustama Rotermanni tehased. Varustusvalitsuse teenistujad hankisid Tallinnas teateid ka ebaseaduslikult peidetud toiduainete kohta. Näiteks leiti Johansoni paberivabrikust enam kui 17 t suhkrut (sellest jagunuks arvestuste järgi 2,5 kuuks).

28.11.1918 otsis Varustusvalitsus endale ajalehe kaudu moonamuretsejaid. Sõlmiti ka lepinguid ettevõtjatega, kes võtsid enda peale liha, kapsa, viljakohvi ja teiste ainete muretsemise. Sõja alguses andis Varustusvalitsusele märkimisväärset toetust Toitlustusministeerium: 02.12.1918 saadi enam kui 6 t soola, 5 t suhkrut ning 03.12.1918 lisaks 164 kg tangu ja 3 t kaeru.
 
Järgnevalt valik toitlustusega seotud käskudest:
 
24.03.1919 käsuga nr 17 avaldas Varustusvalitsuse ülem Ülemjuhataja kinnitatud sõjavangide toidunormid.

08.04.1919 käsus nr 26 teatas polkovnik Reimann Ülemjuhataja loast anda ülestõusmispühade puhul lisaks ettenähtud päevasele toidunormile esimeseks pühaks 400 g saia ja 200 g vorsti ning teiseks pühaks 200 g saia ja 200 g liha.

Varustusvalitsuse ülema 15.05.1919 käsk nr 46 kohustas kantseleide naissoost teenistujatele välja andma lisaks palgale ka kõiki toiduaineid, „välja arvatud tubakaained”.

Polkovnik Reimanni 16.05.1919 käsuga nr 47 fikseeriti toiduainete päevanormid. Muuhulgas nägi päevanorm ette ka tubakat (seda võis asendada seitsme paberossi või kahe sigariga).

Üksuse lihaait

31.08.1919 käsus nr 80 nõudis Varustusvalitsuse ülem, et väeosades toitlustataks sõdureid kaks korda päevas sooja toiduga.

Varustusvalitsuse ülema 14.09.1919 käsuga nr 82 fikseeriti sõdurite toitlustamise normid:
 värske loomaliha 2 x nädalas
 konserveeritud loomaliha 1 x nädalas
 soolakala või värske kala 1 x nädalas
 konserveeritud seapekk 3 x nädalas
 kartulid 3 x nädalas
 värske- või hapukapsas 2 x nädalas
 värske juurvili 1 x nädalas
 riis, makaronid, nuudlid, herned, oad, nisujahu 1 x nädalas
 
29.09.1919 käsus nr 86 kirjutati, et väeosades visatakse toidujäätmed lihtsalt minema. Seetõttu andis Varustusvalitsuse ülem korralduse, et kus võimalik, tuleb hakata sigu kasvatama. Sigade arvu piirati toidujäätmete hulgaga: „Sigu võib üles kasvatada ainult niisugusel arvul, et oma toidujäätmetega läbi saaks.” 1919. aasta suve eeskujul anti ka 18.01.1920 käsuga nr 3 korraldus paiksetel väeosadel taasasutada köögiviljaaiad.

14.10.1919 käsk nr 89

14.10.1919 käsus nr 89 juhtis Varustusvalitsuse ülem üksuste tähelepanu veel kord asjaolule, et kõik Rahvaväe võitlejad peavad saama oma toiduained kätte Sõjavägede Ülemjuhataja kinnitatud normide järgi ning arvestamata rahalist väärtust. Varustusvalituse ülem keelas igasugused toidunormide ja rahaga seotud ümberarvestamised (nn „ökonomiad”).

Tervishoiust

Tänapäeval kuulub Kaitseväe logistikakeskuse kui Varustusvalitsuse järeltulija koosseisu ka tervisekeskus. Seetõttu tuuakse alljärgnevalt välja ka mõned aspektid tervishoiuga seotud hügieeninõuetest, mille täitmine oli Rahvaväe üks võitlusvõime ja -moraali eeldus:

Varustusvalitsuse ülem juhtis 26.04.1919 käskkirjaga nr 35 tähelepanu vajadusele hoolitseda sõdurite ihu ja pesu puhtuse eest. Ta andis käsu seada allüksustesse sisse pesuköögid, -künad, -vannid ja desinfitseerimise kastid: „Sõdurite otsesed ülemad peavad selle eest hoolt kandma, et sõdurid, kui sõja tegevus ja asja seisukord seda lubab, võimalikult igal nädalal oma pesu puhtaks peseks, nõnda sama tuleb neid kohustada igal nädalal kord saunas käima.”

Polkovnik Reimanni 19.07.1919 käsk nr 66 nõudis: „Palava suve tõttu ja tervishoidlikes mõttes, Tallinnas asuvate väeosade ja asutuste ülematele teha sellekohased korraldused, et kuni suve lõpuni kõik kasarmutes olevad väljakäigukohad, solgiaugud ja prügikastid saaksivad alati puhtad peetud ja põhjani ära puhastatud.”

Moona väljavõtmine kaeraaidast

Oma 23.02.1919 käsus nr 6 juhtis polkovnik Reimann tähelepanu toiduhügieenile: „Lubamata on leiva ja liha ilma katmata vedamine ja vedajate-rahvaväelaste koorma otsas istumine.” 21.07.1919 käsus nr 76 on Varustusvalituse ülem aga sunnitud tõdema, et „iseäranis suvisel palaval ajal kus tolm ja ühes sellega igasugu mustus kergesti toiduainetesse satub” käskis ta „piinlikult puhtuse järele valvata” ja koormad kinni katta. Samuti nõudis polkovnik Reimann, et Varustusvalitsuse külmhoonetest saadavad ained, liha, või, rasv, kalad, munad, silgud võetaks halvaksminemise vältimiseks sooja tõttu vastu hommikuti kell 5.00–9.00. Tõsi, 19.12.1919 käsus nr 1 tunnistati taas, et on esinenud juhtumeid, kus toiduaineid on veetud lahtiselt ja katmata vagunites, kus enne on koguni sõnnikut veetud, rääkimata jällegi toiduainete katmata veost tolmustel teedel „mille tagajärjel liha, leib ja muud ained paksu mustuse ja tee tolmu korraga kaetult sõduritele valmistoiduna pärale jõuab.” Polkovnik Reimann oli resoluutne: „Juhin veel viimast korda majanduse ülemate tähelepanemist selle peale, et toiduainete veo ja hoidmise asjus antud juhtnöörid mitte ainult lugemiseks, vaid ka täitmiseks on määratud.”

28.07.1919 käsus nr 70 kirjutati, et sageli tuleb maha kanda riknenud toiduaineid. Seetõttu andis Varustusvalitsus üksikasjalikud juhised, kuidas vältida toiduainete riknemist.

Näiteid palkadest ja varustuselementide maksumusest

Rahvaväe sepad hobust rautamas

29.09.1919 käsus nr 85 avaldas Varustusvalitsuse ülem Rahvaväe juhtide ja ametnike palganormid. Mõned näited:
sõjavägede ülemjuhataja 4000 marka
sõjavägede ülemjuhataja staabiülem 2500 marka
merejõudude juhataja 2200 marka
Varustusvalitsuse ülem, diviisi ülem 2000 marka
soomusrongi ülem 1300 marka
soomusautode kolonni ülem 1200 marka
pataljoniülem, ehitustööde juht (insener) 1150 marka
Tervishoiuvalitsuse apteegi kesklao ülem 1150 marka
autotöökoja ülem 1075 marka
laskemoonalao ja laboratooriumi ülem 1075 marka
sõjariistade parandamistöökoja ülem 1075 marka
sõjariistade lao ülem 1075 marka
polgu majandusülem 1075 marka
roodu ülem 1000 marka
Varustusvalitsuse raamatupidaja 950 marka
soomusrongi majandusülem 900 marka
ladude ja töökodade ülemad 900 marka
nooremad ohvitserid roodus 750 marka
jaoülem 300 marka
kojamees 300 marka
reamees 200 marka

07.08.1919 käsuga nr 75 avaldati sõjaväelaste käsutuses oleva varustuse hinnad. Mõned näited varustuse maksumusest:
suvemüts 45 marka
sinel 360 marka
poolsaapad 230 marka
seljakott 39,50 marka
kiiver 35 marka
Saksa karabiin 160 marka
Saksa tääk 23 marka
piik 35 marka
mõõk 100 marka
ratsahobune 5000 marka
jalaväelabidas 6 marka

Üks tänapäevani säilinud endistest Varustusvalitsuse ladudest

29.12.1919 käskkirjaga nr 4 täpsustas Varustusvalitusvalitsuse ülem eeltoodud hinnakirja. See hinnakiri võeti aluseks olukorras, kus rahvaväele kuuluv varustus oli ära kaotatud või kuritahtlikult hävitatud. Väljavõte detsembris 1919 kehtinud hinnakirjast:
mütsimärk 2 marka
reamehe pagunid 6 marka
vöörihm pandlaga 27,50 marka
käterätik 15 marka
lenduri nahkkuub 800 marka
kasukas 560 marka
nahast hobusesadul 1500 marka
 
06.03.1919 käskkirjas nr 9 avaldas Varustusvalitsus üksustele teadmiseks Toitlustusministeeriumi 28.03.1919 käskkirja kinnitatud rekvisitsiooni hinnad. Näiteks maksis 16,4 kg (s.o 1 puud) kohapeal rekvireeritud kartuleid 5 marka, porgandid 15 marka, sibulad 120 marka, värske kapsas 12 marka, hapukapsas 16 marka, loomaliha 66,50 marka, sealiha 180–220 marka ning toop piima 0,80 marka ja esimese sordi või 400 g (s.o 1 nael) 6 marka.
 

16.05.1919 käsk nr 47

16.05.1919 käsuga nr 47 määras polkovnik Reimann ka kaluritelt kala kokkuostu hinnad. Näiteks maksid värsked räimed 0,40 marka, kilud 1 mark, lestad 0,50 marka, angerjad 1,60 marka, lõhed 2,50 marka, ahvenad 1 mark jne.

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.