Tööpakkumised

Kaitseväe tööpakkumistega saab tutvuda SIIN

Uudised  

Uuendatud: 02.01.2014, kell 13:16

12.03.2013 13:06

Kindralmajor Riho Terras: Kaitseväe reform teeb meid tugevamaks

Kindralmajor Riho Terras: Kaitseväe reform teeb meid tugevamaks Kindralmajor Riho Terras: Kaitseväe reform teeb meid tugevamaks

Intervjuu kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrasega

Intervjueeris major Ivar Jõesaar

Avaldatud Sõdur nr. 1, 2013

Vabariigi valitsus kinnitas 24. jaanuaril riigikaitse arengukava aastateks 2013-2022. Uue arengukavaga suureneb Kaitseväe kiirreageerimisstruktuur 21 000 inimeseni, kelle varustamine ja reageerimiskiiruse tagamine on prioriteediks. Maaväes arendatakse välja kaks täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud kiirreageerimisvõimega jalaväebrigaadi.

Seejuures varustatakse 1. Jalaväebrigaad jalaväe lahingumasinate, soomustransportööride ja iseliikuvate suurtükkidega. Uue arengukavaga arendatakse kogu Kaitseväe tankitõrjevõimet ja relvastusse võetakse kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketikompleksid. Territoriaalkaitses võtab keskse rolli Kaitseliit, mille koosseis kasvab kümne aastaga tänaselt 22 250-lt liikmelt 30 000ni. Uue arengukavaga muudetakse Kaitseväe juhtimisstruktuur efektiivsemaks, selleks liidetakse Maaväe Staap Kaitseväe Peastaabiga ning õhuväes ja mereväes jääb kummaski alles vaid üks väeliigi staap.

Kõikidele ajateenijatele luuakse 2014. aasta lõpuks tänapäevased olmetingimused, selleks rajatakse uued kasarmud Tapale, Jõhvi, Võrru ja Ämarisse. Lisaks arendatakse välja Kaitseväe Keskpolügoon, piirkondlikud harjutusväljad ja Kaitseliidu lasketiirud. Kaitseväe tegevväelaste arv suureneb kümne aasta jooksul tänaselt 3100-lt 3600ni, ka taastatakse Kaitseväes 2013. aasta jooksul majanduslanguse-eelne palgatase.

 

Eesti on pidanud oma Kaitseväge kaks korda sisuliselt nullist üles ehitama. Esimene kord tegime seda Esimese maailmasõja ja Vabadussõja kogemustega, teine kord suuresti ise õppides, silme ees NATO. Millises seisus on Eesti riigikaitse nüüd, kui on vastu võetud uus riigikaitse arengukava?

Eesti Kaitseväe areng on kulgenud sujuvalt ja neist põhimõtteist, mis 15–20 aastat tagasi sõnastati, oleme mõnest ühele või teisele poole kõikumisest hoolimata kinni hoidnud. NATOga liitumise eelsele suurele survele, et rohkem kollektiivkaitset ja vähem iseseisvat kaitset, suutsime vastu seista ja meil on täna samamoodi ajateenistusel põhinev reservarmee, nagu see oli 1990ndate algul. Oleme lähtunud totaalkaitse ja territoriaalkaitse põhimõtetest ja nendes põhimõtetes ei muuda uus Kaitseväe kümne aasta arengukava mitte midagi. Tegu pole riigikaitsereformi, vaid Kaitseväe reformiga, mille peamine põhjus on soov viia meie ambitsioonid ressurssidega tasakaalu. Siinkohal tasub meenutada, et meil on palju räägitud NATO lepingu 5. artiklist, mis kirjeldab kollektiivkaitse rakendumist. Kuid vähemalt sama oluline on ka NATO lepingu 3. artikkel, mis sõnastab väga täpselt, et iga riik peab ennast ise kaitsma ja siis toimib ka alliansi toetus. Sellest põhimõttest lähtudes on nii NATO koostöö kui ka iseseisva kaitsevõime arendamine meile ühevõrra olulised. Ja sellele on ka uues arengukavas rõhku pandud.

 

Kui eelmist arengukava kavandades ohte analüüsiti ja eesmärke sõnastati, oli kogu maailma majandus tõusuteel. Kui palju saame täna võtta aluseks toona tehtud kavu, ka nende tähtaegu ajatades või täitmisgraafikuid muutes?

Eelmise kümne aasta arengukava koostamise ajal olid majanduskasv ja üldine eufooria väga suured ning see tekitas tunde, et võime oma areneva riigikaitse heaks ära teha palju rohkem. Oluline on ka märkida, et eelmise arengukava koostamise ajal puudus meil teadmine ja oskus hinnata, kui palju need võimed, mida me endale soetada soovime, meile hiljem igapäevaselt maksma lähevad. Näiteks kui palju maksab ühe motoriseeritud jalaväepataljoni reservis hoidmine ühe aasta jooksul, isegi kui me ei arvesta hangete kulusid, vaid ainult personali-, reservõppekogunemiste ja ajateenijate väljaõpetamise kulu. Kui me kõik sellised kulud kokku liidame, saame teada, kui palju maksab see armee, mida saame rahuajal igapäevaselt ülal pidada ja reservis hoida. Lisaks tuleb arvestada ka sundkoormisi ja muid lepinguid, et seda väge vajadusel rakendada. Aga ka hästi varustatud ja väljaõpetatud reservüksusi ei suudaks me käivitada kiirreageerimiseks vajaliku kiirusega. Seega oleme suunanud oma uue arengukava teraviku moodsa aja ohtudele kiire reageerimise väljaarendamisele. Suurendame kiirreageerimisüksusi 17 000 võitlejalt 21 000ni ja keskendume nende täismahus relvastamisele, varustamisele ja välja õpetamisele vastavalt meie enda poolt juba aastaid tagasi kehtestatud põhimõtetele.

 

Väikese kaitse-eelarvega riikide ees on alati probleem, et turg on täis «hea» hinnaga moodsat relvastust ja ka näiliselt odavamat n-ö teise ringi relvastust, mille ülalpidamine võib aga osutuda pikemas perspektiivis hoopis kulukamaks. Kuidas langetada õigeid otsuseid, et teha mõistlikke hankeid?

Tuleb leida optimaalne tasakaal. Kindlasti ei tohi panna rõhku sellele, et hankida ultramoodsat ja ülikallist tehnikat, sest sel juhul paneksime kogu raha ühe asja peale. Tuleb hankida nii, et see täidaks meie enda püstitatud ülesande, andes meile selle võime, mida vajame. Iga hange peab olema mitte ainult lepingu sõlmimisel mõistliku hinnaga, vaid see hind peab katma ka kogu hangitu elutsükli hankimisest utiliseerimiseni. See kõik peab olema arvatud hinna sisse. Oleme seda eelnevail aastail väga algeliselt teinud. Sellel on omad ratsionaalsed põhjused. Näiteks enne kaitseväekorralduse seaduse kehtima hakkamist polnud Kaitsevägi üks asutuski. Alles 2009. aastast alates saame välja arvutada, mis meil ühe pataljoni ülalpidamine maksab. Enne seda meil objektiivselt võrreldavat infot lihtsalt polnud.

 

Eestil on kogemusi naabritega ühishangete tegemises suurte asjade soetamiseks. Kui palju oleks võimalik sellist koostööd heade naabritega jätkata, et soetada ühiselt varustust ja relvastust?

Mitme riigiga üheaegselt on raske leida ühiseid lähtepunkte, määratleda ühiselt vajadusi ja üksikasjades kokku leppida. Seda näitas ka Põhjala riikide ühine kopterihange, mille lõppedes nägid kõik kopterid erinevad välja ja tahavad saada erinevat logistikat. Aga kahe riigi vahel, nagu me Soomega radareid hankisime, on koostöö mõistlik. Ka selle arengukava raames tahame keskenduda juba kasutatud, kuid veel hea ja moodsa relvastuse hangetele nii, et riik ostab riigilt. Oleme sõlminud Rootsi, Saksamaa ja Soomega koostöökokkulepped, mille raames võime ka ühishankeid teha. Koordinatsioonisüsteem on paigas nüüd, vaja on leida ühiseid projekte.

 

Totaalkaitsest rääkides on välja öeldud, et ka teistel ministeeriumidel on sõja või kriisi puhul täita oma haldusalas teatud kohustused ja ülesanded. Kas uues arengukavas on need kohustused ka konkreetseteks saanud?

Sellega me nii hästi hakkama ei saanud, nagu algul optimistlikult plaanisime. Riigikaitse arengukava koostamine on käinud kaitseministeeriumi juhtimisel ja koostöö teiste ministeeriumidega on olnud keeruline. Me pole alati leidnud ühist keelt kas või planeerimistsüklitest arusaamisel. Teistes struktuurides pole võimepõhine planeerimine kuigi levinud ega tehta ka kümne aasta plaane. Jõudsime küll ühistele arusaamadele, milliseid võimeid üks või teine struktuur peaks rahuajal arendama ja sõja korral omama. Aga kuidas neid välja arendada, selleni me seekord ei jõudnud. Seetõttu saime aasta lõpuni ajapikendust, et laiapõhjalise riigikaitse asjus kokku leppida.

Peame oma reaalseid ressursse arvestades tegema maksimaalse, et välja arendada kiirreageerimisvõime, millega saame vajadusel lühikese aja jooksul vastata maailmas tärganud uutele ohtudele. Aga teisalt peame valmis olema oma riiki kaitsma, kui peaks puhkema laiaulatuslik konflikt. Ja me peame seda tegema olemasoleva eelarve piires, sest kaitsta tuleb Eesti riiki igal juhul – meil pole alternatiivi. Kord oleme juba mittekaitsmist proovinud. Aastad 1939–1940 aga tõestasid, et kui riiki mitte kaitsta, on selle mõju riigile hullem kui see, et riiki kaitsta ja selle eest verd valada. Ja seetõttu on võimalus Eestit mitte kaitsta ära langenud.

Samas pole ju Eesti julgeolek olnud kunagi ajaloos paremini kaitstud kui nüüd, sest me oleme maailma tugevaima sõjalise organisatsiooni liige. Selle liitlassuhte hoidmine on olnud aastate jooksul väga raske, aga meie elukutselised kaitseväelased on oma vere hinnaga rahvusvahelistel operatsioonidel võitnud liitlaste usalduse Eesti vastu. Seetõttu võtavad ka NATO partnerid meie riigikaitset väga tõsiselt.

 

Üha sagedamini korraldame Eestis koos NATO partneritega ühisõppusi. Millal võiks mõne meie partneri tankiüksus osaleda näiteks Kevadtormil, et meie ajateenijad ja reservväelased näeksid ja kogeksid, kuidas on tegelikult koos tankidega maastikul olla?

Rahvusvaheline osalejaskond Kevadtormil on mõistlik mõte ja meie strateegiliste partnerite küllakutsumine on otstarbekas. Läti ja Leedu on juba osalenud, läinud aastal oli kohal ka Belgia üksus. NATO Kirdekorpuse ülem käis õppusel kohal ja leppisime kokku, et edaspidi tuleb ka Kirdekorpus. Me ei tohiks tulevikus ka tanke välistada, kuigi praegu arvan, et võib-olla on helikopterite osalemine reaalsem. Mõistan, miks oleks vaja näidata meie ajateenijatele tankide tegutsemist. Olen ise selle relvasüsteemi suur pooldaja, kuid praeguse arengukava raames oleme otsustanud, et nelja aasta pärast on võimalik taas rääkida ühe kalli ning inim- ja raharessursimahuka võime, kas keskmaa õhutõrje või raskesoomusvõime, loomise teemal.

 

Kui palju on NATOst saadud planeerimiskogemused aluseks neile arvutustele, mis uues arengukavas on tehtud?

Ega võimepõhine planeerimine ole ka vanades, nn täiskasvanud NATO riikides standardiks olnud. Tavaline on olnud platvormipõhine planeerimine. Täna oleme esirinnas, et planeerime oma võimeid tervikuna. Kui me teeme seda mõistlikult ja kui majandus püsib sellisena, nagu rahandusministeeriumi prognoosid ütlevad, ei pane me mööda. Kui majandus teeb midagi sellist, nagu me kogesime aastatel 2008–2009, oleme teinud plaani, mida on raske täita. Loodan, et see nii pole. Mida turvalisem on keskkond, seda paremini toimib majandus. Selle hea lainega häid võimeid luua.

 

Euroopas on sõda eemale hoitud, keegi ei kahtle NATO tugevuses ning see on andnud vanadele riikidele ja ka NATO Põhjamaade partnerriikidele põhjust oma kaitsekulutusi kokku tõmmata?

Usk NATO tugevusse on kahtlemata tekitanud turvalisuse illusioone. Aga esimesed head märgid tulevad vanadelt NATO riikidelt Euroopas. Üle väga pika aja ei vähendanud Holland sel aastal kaitsekulutusi, vaid jättis need eelmise aasta tasemele. See on märk, et kusagil on hakanud kellukesed helisema. Peame Euroopas veel ja veel rääkima, et turvalisus ei ole kõigile iseenesest tagatud ja et täna leidub suuremaid ohtusid kui need, mis olid kümme aastat tagasi. Aga Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa on jätkuvalt sõjaliselt väga tugevad ning pole karta, et nende võime kahaneb ja NATOsse kuuluvad Euroopa riigid ei suuda ennast kaitsta. Teine asi on see, kui palju nad suudavad ekspeditsioonidega maailma mõjutada. Ja see on suure poliitika küsimus. Täna tuleb NATO enda kaitsmisega toime ja Eesti väike osakene selle 3. artikli täitmisel on väga oluline.

 

Geopoliitiliselt paikneb Eesti väga keerukas kohas. Meil on väga pikk merepiir, mille tarvis on meil viis väikest laevastikku. Kas on olnud jutuks ka mereväe, merepiirivalve, Veeteede Ameti, tolli ja mereseire laevastike ühendamine?

Arengukava ettevalmistavate läbirääkimiste käigus tegelesime sõjaliste võimetega. Merevägi on arendanud aastate jooksul välja NATOs väga unikaalse nišivõime ja on selles väga heal tasemel. Seetõttu otsustasime, et miinitõrjevõimet tuleb alal hoida meie kolme Sandowni klassi laevaga ja selleks on arengukavas ette nähtud laevade moderniseerimine. Küsimuses loetletud laevastike ühendamiseks on vaja Eesti poliitikute kokkulepet ja sügavat veendumust selle vajalikkuses, sest selline liitmisprotsess pole odav. Teema pole laualt maas ja ühendamine oleks ratsionaalne, aga Kaitsevägi pole siin vedajaks. Kaitsevägi on võimeline koostööks kõigi teiste ametitega, kes mere peal toimetavad, ja me kasutame kõiki koostöövorme.

 

Võime valada ilusat betooni ja osta võimekat sõjarauda, ent inimressurss on ikkagi esmane. Aga kuidas öelda meie inimestele, kes on vapralt majanduslanguse ligi veerandise palgakärpe välja kannatanud, et neist hoolitakse? Kuidas me oma väljaõpetatud inimestesse usaldust süstime?

Usalduse tekkimine pole ühe-kahe aasta küsimus. Kaitsevägi on viimastel aastatel pannud palju rõhku igasugu dokumentide koostamisele, hangetele ja muule sellesarnasele. See on olnud väga õige ja vajalik, aga juba täna tuleb panustada ka toimivale personalistrateegiale. Paberil olev personalistrateegia ei toimi iseenesest. Meie erinevate astmete juhid peavad teadvustama endale, et just nemad peavadki inimestega toimetama: nad ära kuulama, nendega asjad läbi arutama, neid õpetama ja loomulikult ka väärilist palka maksma. Peame leidma ühised väärtused, mille nimel organisatsioonis toimetame, ja nende järgi käituma. Selliste väärtuste sõnastamine ei ole lihtne ja nende endale teadvustamine pole lihtne. Olen käinud aasta jooksul erinevates väeosades ja kuulanud ettepanekuid, millised võiksid olla need ühised väärtused, milles saame kokku leppida, et nende pinnal edasi minna. Ei tasu loota, et keegi käsu korras ütleb, et nüüd olge inimsõbralikud ja arvestavad. Meie, iga juht alates rühmaülemast, iga kompaniiülem, iga pataljoniülem peab endale teadvustama, et oma käitumises ta peab lähtuma mingitest väärtustest. Kõige parem oleks, kui suudaksime nendes väärtustes ühiselt kokku leppida. Sellele panen järgnevatel aastatel olulist rõhku.

Ka palk pole vähemoluline. Viimase aasta jooksul oleme viinud palgataseme järk-järgult tagasi majanduslanguse-eelsele tasemele. Üle pika aja saime võtta Kõrgemasse Sõjakooli piisava arvu kadette ja üle hulga aja olime aasta lõpul koosseisudes 55 inimesega plussis. Aasta varem oli meie miinus ligi 200 inimest. Oleme suutnud peatada lahkumistrendi ja uus arengukava on andnud selge sõnumi, et inimesed on tähtsad. Arvestades, kui palju Eestis palkade nimel võideldakse, on valitsus aru saanud, et väljaõpetatud kaitseväelased on olulised ja neisse tuleb panustada. See, et Kaitseväe personalikulusid suurendati 18,7%, mis alates aprillikuust kajastub iga Kaitseväes teeniva inimese palgas, näitab, et kaitseväelasi peetakse oluliseks.

 

Mida peaks tegema, et meie ohvitserid ja allohvitserid väeosades oleksid huvitatud soovitama tublimatele ajateenijatele tulla täiendama tegevväelaste ridu?

Võime ju tahta, et nad seda teeksid, kuid kui kaitseväelasel on igapäevased olmeprobleemid või kui ta ei saa rahapuudusel naisega õhtul kinno minna, siis ei saa eeldada, et talle läheksid korda kõrgemad huvid. Siit näemegi, kui tähtis ja oluline on väärtustada inimest. Sorav virin ei vii edasi. Ülemate esmane asi on parandada ennast, leida oma töös ja teenistuses positiivset. Siis on alluvate meelestus positiivne ja leiame ka juurdekasvu. Teeme omalt poolt kõik, et inimest kõikidel tasanditel väärtustataks. Aga see on bürokraatlikus süsteemis uskumatult raske. Ma olen sellega võidelnud, iseendaga sealhulgas. Paraku on ühe sisseharjunud organisatsioonikultuuri ümberkujundamine keeruline, bürokraatlikult asju ajada on palju lihtsam, vastutus on paberil.

Peame edasi pingutama ja muutma sisekommunikatsiooni normaalseks tegevuseks. Lõpuks peab jõudma kohale, et ei saa iga kord ülemalt küsida, mida teha. Peame suutma teha seda sõjaväele omaselt: anname ülesande, anname vahendid, aga otsustamise jätame alluvale. Ja peame lubama alluval ka vigu teha ja mitte karistama teda selle eest, kui ta midagi valesti teeb. Karistame siis, kui ta midagi tegemata jätab. Aga see vahetegemine on mõnikord väga keeruline.

 

Uus kaitseväeteenistuse seadus sätestab ka naiste vabatahtlikult ajateenistusse tuleku korra. Kui suureks kujuneb naiste osa Kaitseväes?

Me pole endale võtnud mingit selget eesmärki. Naiste osa Kaitseväes kujuneb selliseks, nagu ühiskond seda suunab. Arvatavasti saab see olema väiksem kui Põhjamaades, sest oleme maskuliinne ühiskond. Meie parlamendis, poliitikas, majanduses pole kuigi palju naisi. Võib-olla tuleb naisi 10–15% kogu Kaitseväe kaadrikaitseväelastest, kuid ka see on hea tulemus.

 

Kaitseliit on kaua oodanud oma sõjaaja ülesannet. Kaitseliidule püstitatud maakaitseülesanne eeldab, et rotatsiooni korras Kaitseliidus teenimine oleks tegevväelase karjääri loomulik osa, et ühtlustada väljaõpet ja anda edasi kogemusi. Kuidas seda aga korraldada, kui väeosades kestab teenistus kelle viieni reede õhtul, Kaitseliidus aga siis väljaõpe alles algab?

Ega see rotatsioon lihtne ole, aastaid pole seda tehtud. Kuigi mina ise ja mõnedki ohvitserid veel on ka Kaitseliidus teeninud. See peab muutuma teenistuskäigu normaalseks osaks, nagu on seda Kõrgemas Sõjakoolis õpetamas käimine ja mitte sinna pikalt pidama jäämine. Nii peab saama teenistuskäigu normaalseks osaks ka teenistus Kaitseliidus. Üks esimesi samme, mida koos brigaadikindral Meelis Kiiliga teeme, ongi see, et see muutuks normaalseks rutiiniks. See nõuab eraldi karjäärisüsteemi väljatöötamist. Samuti on meil vaja välja töötada ning rakenduskavas väga selgelt sõnastada ja eesmärgistada reservohvitseride ja reservallohvitseride karjäärisüsteem. Peab olema selge, kuidas see käib Kaitseliidus olevatel reservväelastel ja kuidas see käib teistel reservväelastel. Kaitseliit (nagu ka Kõrgem Sõjakool) ei tohi olla teatud inimeste n-ö ärasaatmise koht. See on üks põhjusi, miks oleme kokku tõmmanud ka lõpuni mehitamata juhtimisstruktuure. Et poleks krooniliselt täitmata ametikohti. Iga hea inimene peaks leidma koha, kus ta saab hakkama.

Kasvame järgnevate aastate jooksul umbes 500 inimese võrra ning Kaitseliit peab kasvama koos Kaitseväega. Ja Kaitseliidu kaadriohvitserid peavad olema normaalses rotatsioonis koos Kaitseväega. Ei saa olla elitaarset ja veel elitaarsemat Kaitseväge. Seda pole kerge saavutada, sest Kaitseliit paikneb üle riigi ja juurte alla võtmine maakondades, kus Kaitseväe üksusi pole, on väga mugav. Täna, muide, oleme juba täheldanud nii veeblite kui ka ohvitseride rotatsiooni, mis on tekkinud n-ö omal initsiatiivil. Ka Kaitseliidu malevapealike seas on juba üsna palju neid, kes on saanud oma esimese koolituse Kaitseväes. Ja malevapealikudki peaksid endale selgeks tegema, et see pole eluaegne ametikoht. Muidugi peaks rotatsioon Kaitseliidus kestma kauem, võtab ju oma üksuse vabatahtlike tundmaõppimine kauem aega, sest nad pole sul kogu aeg käepärast.

 

Mida toovad endaga kaasa kavandatud struktuurimuutused maaväes?

Kui räägime 1. Jalaväebrigaadist, siis see on Scoutpataljon, Kalevi pataljon ja Vahipataljon, mis liiguvad soomustatult kas ratastel või roomikutel ringi kõikjal Eestis. Kui räägime 2. Jalaväebrigaadist, siis see on Lõuna Kaitseringkonna baasil moodustatud mobiilne ja liikuv üksus, mis on relvastatud ja varustatud umbes nii, nagu seda on praegu meie esimene brigaad. Kui 1. Jalaväebrigaad saab liikursuurtükid, lähevad praegused 155 mm haubitsad 2. Jalaväebrigaadile ja 122 mm haubitsad saavad endale reservüksused ehk põhivalmiduse täiendreservüksused. Nende üksuste loomine ja neile tehtavad reservõppekogunemised jätkuvad samamoodi nagu seni, aga sinna lihtsalt ei panda täiendavat ressurssi enne, kui kiirreageerimisüksused on mehitatud ja varustatud.

Kõigile relvadele, mis meil kasutada, ostetakse vajalik varu laskemoona. Sellisesse olukorda, nagu meil oli 105 mm haubitsatega, kus moona hoidmine on kallis, lasta seda enam ei saa ja hävitamine on ka kallis, ei tahaks enam sattuda. Iga meie arendatav võime peab olema elutsükliga mõõdetud ja tal peab kogu aeg olema kasutamiskõlbliku laskemoona varu, sest keegi ei anna meile 0-päeval enam sõjapidamiseks laskemoona. Kiirreageerimisvõime loomisele aitame kaasa sellega, et kõik üksused, ka Kaitseliit, peavad saama kätte kõikidele oma lahingukompaniidele ja sisekaitsekompaniidele ette nähtud relvad, lahingumoonavaru, piisava koguse harjutusmoona ja kogu muu varustuse.

 

Mis saab kaitseringkondadest?

Võtame näiteks Kirde Kaitseringkonna, millel on praegu nii territoriaalne kui ka brigaadiülesanne ja kus on nõrk jalaväebrigaad, mis on seotud territooriumiga. Aga ta toodab palju üksusi just 1. Jalaväebrigaadile: suurtükiväge, õhutõrjet ja pioneere. Need juba ongi brigaadi üksused ja need inimesed on seal kirjas. Samas on meil jalaväebrigaad, mis asub Paldiskis ja mis on alamehitatud. Nüüd liidame selle tugevaks brigaadiks, aga mitte enam territooriumiga seotud brigaadiks, vaid mobiilseks lahinguüksuseks, mida saab kasutada kogu Eesti territooriumil. Lõuna Kaitseringkond on täna nõrk väheste üksuste ja vähese tuletoetusega ning varustamata-relvastamata ja territooriumiga seotud. Teeme ka sellest liikuva mobiilse brigaadi Lõuna Kaitseringkonna baasil. Toodame sinna ka tuletoetusüksused, logistika ja pioneerid ja relvastame ning varustame selle ka.

Edasi on meil territoriaalkaitse, mida teeme täna ilma väljaõppepädevuseta. Sest kaitseringkonna ülem saab täna Kaitseliidu malevatega ainult koostööd teha, mitte neid käskida. Territoriaalkaitse ülesande anname Kaitseliidu Peastaabile, mis juhib kõiki Kaitseliidu sõjalisi üksusi viie ringkonnataolise struktuuri kaudu. Kaitseringkonnad juhivad kohapeal sõda, nad mobiliseerivad ainult oma üksusi, mitte kõiki reservväelasi. Ning toetusväejuhatus, mis tekib Lääne Kaitseringkonna ja Kaitseväe Logistikakeskuse baasil, mobiliseerib selle osa reservist, mis jääb brigaadidest ja Kaitseliidust ehk kiireageerimisüksustest välja. Põhja Kaitseringkonna ülesanded lähevad samuti Kaitseliidule ja seal teenivad ohvitserid lähevad teenima nendesse staapidesse, mis on alamehitatud. Kaitseliit hakkab tegelema puhtalt territoriaalkaitseüksuste väljaõpetamisega ja tänase päeva seisuga on neil selleks 5500 inimest. Need kaitseliitlased on ju juba formeerunud. Kaitseliidule tervikuna jääb alles formeerimiskeskuste ülesanne selles mahus, mis on vajalik brigaadide ja toetusväejuhatuse üksuste formeerimiseks.

 

Kellelt on meil arengukava rakendusdokumente koostades toetusväejuhatuse loomisel kogemusi üle võtta?

Selliseid struktuure on ka meie partneritel. Aga Euroopas pole enam palju mobilisatsioonipõhiseid armeesid, seetõttu on raske võrrelda. Toetusväejuhatus peab hakkama tegelema ressursside, nii inimeste kui ka vahendite, haldamise ja arvestamisega. See on väga suur keeruline kogum ja kas see meil ka õnnestub, me veel ei tea. Toetusväejuhatuse loomine on Kaitseväe Peastaabi analüüsi põhjal tehtud ettepanek ja see on alles vaja täita sisuga. Arengukava rakendusplaani koostamine alles käib. Täna võin öelda, et tegemist pole riigikaitsereformi, tegu on Kaitseväe reformiga. Kogu see töö, mida on seni tehtud, jääb alles. Kõik üksused, mida oleme seni tootnud, jäävad alles. Aga me keskendume sellele, et teeme need üksused lõplikult valmis.

Üksus on valmis siis, kui ta on relvastatud, varustatud ja välja õpetatud ning tema varustust ei anta välja järgmisele üksusele, et see saaks õppusel ära käia. Valmis üksusele on olemas ka mõistlik kogus laskemoona ja muid varusid kõikide üksuse eluks vajalike toimingute tarvis. Alles siis, kui oleme need kiirreageerimisvõime loomiseks esmavajalikud asjad kätte saanud, hakkame panustama täiendavatele võimetele. Kui saame soetada midagi odavamalt, siis soetame rohkem. Meie kümne aasta arengukava on paindlik.

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.