Tööpakkumised

Kaitseväe tööpakkumistega saab tutvuda SIIN

Uudised  

Uuendatud: 07.04.2014, kell 13:29

02.04.2014 18:27

Terras: liitlased võiksid Eestisse tuua tankiüksuse ning tugevdada õhu- ja merekaitset

Terras: liitlased võiksid Eestisse tuua tankiüksuse ning tugevdada õhu- ja merekaitset Terras: liitlased võiksid Eestisse tuua tankiüksuse ning tugevdada õhu- ja merekaitset

Holger Roonemaa ja Raimo Poomi intervjuu kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrasega, avaldatud 2. aprilli 2014 Eesti Päevalehes

Eesti ohuhinnangut pole Venemaa Krimmi invasiooni tõttu muudetud, sest kaitsevägi on hea luurevõime tõttu sellega arvestanud.

Kui kaitsekulud tõsta kohe 3% peale, siis suudaksime ikka sama, mida praegu. Küsimus on inimestes, keda Eestis on piiratud arv.

Sellest tingitud lünkade täitmiseks on vaja liitlaste panust. Terras viitab tankide, õhukaitsesüsteemi ja mereväe võimalikule saabumisele.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kui vaatame Ukraina ja Krimmi sündmustele, siis kas ja kuidas see on muutnud Eesti julgeolekuhinnanguid? Mida peaksime nüüd tegema, et uuele olukorrale vastata?

Juba eelmise kümneaastase plaani juures, vahetult enne Gruusia sõda kirjutasime meie luurajate tööle tuginedes ohuhinnanguid ja olime tookord sunnitud tõdema, et ainult mõni üksik erinevus oli selles, kuidas Venemaa Gruusias käitus ja kuidas meie olime hinnanud, et Eestile suunatud ohuhinnang kõige rängema stsenaariumi järgi olla võib. Me tegime seejärel oma ohuhinnangutes nüansilisi, kuid mitte põhimõttelisi muutusi.

Paar aastat tagasi saime valmis uue arengukavaga seotud ohuhinnangu. Kui vaatame ohupilti, mille meie luure on kokku pannud, siis ei erine see väga oluliselt tegelikest oludest. Me olime oma liitlastele rääkinud, et stsenaarium, mis Krimmis toimus, on võimalik ja venelastel on selle teostamiseks piisavalt jõudu. Meid ei usutud. Praegu on avalikult juba välja öeldud, et me ei olnud paranoilised, vaid hindasime olukorda adekvaatselt. Seetõttu on ka kõik meie sõjalised plaanid nendest stsenaariumitest lähtunud ja me ei pea olulisi muutusi tegema.

Milline ohuhinnang ja ohutase meil on?

Ohu hindamise aluseks on alati kaks parameetrit: võime midagi teha ja soov midagi teha. Kui siiani oli Euroopas hinnatud, et venelastel võimet ei ole ja puudub ka soov, siis meie oleme kogu aeg hinnanud, et väikeste operatsioonide tegemiseks on venelastel võime alati olemas ja soovi tekkimine on Putini peas kinni. Elu näitas, et see täpselt nii ongi. Venemaal on nii võime kui ka soov. See muudab oluliselt Euroopa julgeoleku paradigmat. Võib-olla lääs veel ei tunneta seda, aga pikas perspektiivis see on nii. Tähtis on see, et otsuse tegijad ja sõjalised struktuurid seda mõistavad, aga avalikkus ei peaks veel tundma külma sõja hõngu. See võib tekitada olukorra, kus hakatakse hunti välja kutsuma ja lõpuks ta tulebki.

Aga põhjust muretsemiseks on kogu Euroopal ja läänemaailmal kindlasti. Putini režiim kasutab väga selgelt oma sõjalist jõudu. Viimastel aastatel, eriti pärast kaitseminister Sergei Šoigu ametisse nimetamist on Vene relvajõududes väga suurt rõhku pandud lahinguvalmiduse tõstmisele. Neil oli soov relvastust moderniseerida ja minna üle kõige uuematele lennukitele, kopteritele ja nii edasi. Praegu on nad aru saanud, et ka nende relvadega, mis neil olemas on ja eriti kui neid ainult natuke moderniseerida, suudavad nad päris palju teha. Pigem panevad nad oma rõhu lahinguvalmiduse suurendamisele ja see tuleb neil päris hästi välja. Kahjuks.

Te ütlesite, et Eesti on lähtunud oma analüüsidest, üritanud neid selgitada oma liitlastele ja Eestis ei peaks midagi eriliselt muutma. Ometi räägitakse võimalikest liitlaste roteeruvatest missioonidest Eestisse. Kas teised riigid peaksid midagi muutma oma kohalolekus Balti riikides ja Poolas?

Väikese riigina, kellel on väga piiratud ressurss, oleme oma planeerimistes alati tuvastanud mingisugused asjad, mida me ise teha ei suuda. Ka selles ja eelmises planeerimises oleme NATO-ga läbi rääkinud, et mingite asjade jaoks ei ole meil ressurssi. Me pean silmas, et meil on mitte raha, vaid inimeste puudus. Meil lihtsalt ei ole inimesi. Võime enda struktuuridesse kirja panna kolmandiku võrra rohkem tühje kohti, aga ma suudan ka pärast eelmisel aastal toimunud märgatavat palgatõusu värvata ainult 20–30 inimest aastas. Inimressurss miljonilise rahvaarvu juures, kus kaitseväkke värbamisel kehtib väga palju piiranguid, on piisavalt väike. Ma ei osta tänavalt kolonelleitnante oma staapidesse. Ma saan neid küpsetada sõjakooli kaudu. Me ei suuda palju asju teha, sest meil on tegevväelasi vähe ja paljud moodsad süsteemid täna nõuavad kaadrikaitseväelasi.

Meil on teatud lüngad, mida oleme liitlastega arutanud. Üks on kindlasti õhukaitsesüsteem. Oleme arvestanud, et ka Balti riigid kokku ei suuda hankida piisavat kogust õhutõrjesüsteeme ja hävituslennukeid. Me ei suuda seda kunagi. Meil on ka mereväeruumi kontrollimine raske. Isegi siis, kui suurendaksime oma eelarve kahekordseks, jäävad asjad, mida me ei saa endale lubada.

Kui õhuturbest rääkida, kas järgmisel aastal roteerib vähemalt üks NATO hävituslennukite rotatsioon Ämaris, nagu praeguses arengukavas on kirjas?

On olemas nii õhuturve kui ka rahuaegne politseimissioon. Seda viimast on nüüd suurendatud. Mina räägin laiemalt õhukaitsest. Meie oleme valmis ka praegu võtma vastu lennukeid Ämarisse ja usun, et kui te täna õhtul töölt koju lähete, on võib-olla ka mingeid otsuseid NATO-st tulemas. Fakt on see, et kuna lennukeid on pakutud õhuturbe toetamiseks rohkem, siis Ämari, mis juba on kinnitatud, kui teisene ehk toetav baas Šiauliai õhuturbe missioonile, siis sinna lennukid ühel päeval ka tulevad.

Kui nüüd konkreetsemalt rääkida õhukaitsest ja merekaitsest, siis kas olete sellel teemal oma kolleegidega rääkinud? Pean silmas just nende valdkondade võimalikku seost roteeruvate üksuste siia toomisega.

Õhukaitsesüsteem on üks nendest asjadest, mis on igasuguses sõjalises konfliktis ülitähtis. Me nägime Krimmis, et esimene asi, mille Vene relvajõud seal üles ehitasid ja ainulaadsena kogu Venemaal, on kõikide kihtidega õhuturbesüsteem ja mereruumi kontrolli süsteem. Sama näite võin ju tuua ka NATO poolelt, kui Süüria piiri äärde toodi Türgi palvel väga kiiresti Patriot-süsteemid.

Lennukeid ja laevu on siia tuua lihtne, aga meil peab olema [liitlaste] alaline sõjaline kohalolek, mitte ajutine. See on vajalik just seal, kus meil endal on lüngad. Meie Eestis suudame maaväe sõdimise asja ise üles ehitada ja arendada. Oleme sinna väga palju investeerinud ja me oleme selles väga head.

Nii et õhukaitse ja mereruumikaitse võiksid olla, milles tulevikus liitlaste abi näeme.

Jah, need on need, mida me arvame, et peaks olema. Õhukaitse ja mereruumi kaitset on siin lähipäevil juba näha, kui üks Saksa fregatt saabub.

Kinnitasite, et maavägi on Eestis suhteliselt hästi ette valmistatud, sõjalist valmisolekut on aga endised kõrged kaitseväelased teravalt kritiseerinud (kaitseväe endine juhataja Ants Laaneots – toim) Hinnang on, et reformitakse, kuid ei olda valmis reageerima sõjalisele ohule.

Eks igaühel on oma arvamus, aga mitte kunagi enne ei ole harjutatud strateegilise ja operatiivtaseme staape. Kavatseme need Kevadtormile välja tuua. Oleme viimastel aastatel väga palju rõhku pannud oma üksuste varustamisele ja relvastamisele, teeme üle 300 hanke aastas. Pidime kontsentreeruma kiirreageerimisvõimele. Ehk mitte kogu struktuurile laiali määrida oma padruneid ja relvastust, vaid tegema relvastatud, varustatud ja mehitatud üksuseid. Neid oleme nüüd kaks aastat intensiivselt teinud ja need suudavad ka reaalselt võidelda ja on selleks valmis.

Olete ostnud kuule, padruneid?

Justnimelt kuule, tankitõrje relvastust jne. Me peame viima üksused lahinguvõimeliseks. Meil ei ole aega 20 aastat suurt armeed välja arendada, vaid peame üksused valmis saama. Eriti kui seda vaadata praegu Ukraina kontekstis. Ma võin ju kirjutada struktuuri juurde 1000 tegevväelast. Neid ei tule ei tule tänavalt ega sõjaväe koolist. Koolist tuleb 50–60 inimest aastas. Kaitsevägi kasvab ainult sellises rütmis, nagu reaalsus on. Seetõttu koondasime tegevväelaste ressurssi kitsamate ülesannete peale ja koondasime ka oma relvastuse ja varustuse ressurssi kiirreageerimisüksuse peale. Nendele ja reservväelastele tuleb järgmisel aastal õppus Siil, kus vaatame, kuidas see süsteem toimib. Me peame läbi mängima vajaliku mobilisatsiooni situatsiooni.

Ma ei vaidle nendega, kes ütlevad, et tankid peaksid olema. Mina ütlen ka, et peaksid. Kui neil ei ole meil enda omi, siis tuleb neid küsida liitlastelt. Eelpositsioneeritud tankiüksused on täiesti legitiimne asi, mida võiksime ka oma liitlastega arutada.

Ma saan teie jutust aru, et see kaitsevägi, mille juhatamise teie 2,5 aastat tagasi üle võtsite, see eksisteeris suuresti ainult paberil?

See oli suur plaan, mis lähtus meie eelmisest kümne aasta arengukavast. Kogu Eesti elas hoopis teises majanduskeskkonnas. Meile oligi 33% rohkem raha ette nähtud. Ma olen välja arvutanud, et kui me saaksime 3% SKT-st, siis suudaksime umbes samasugust mahtu toota, aga inimesi ikka juurde ei saaks. Tegevväelasi tuleb ikka kõige rohkem 50 aastas juurde. See on Eesti paratamatus. Peale selle reservi tootmine, mis on u 3200 sõdurit aastas.

Räägime inimeste puudusest. Teil on pool ametiaega läbi. Pole suur saladus, et peale teie tõsiseid kandidaate kaitseväe juhataja kohale toona ei olnud. Mida olete teinud ja mida tuleks teha, et teie ametiaja lõppedes oleks kaitseväe uue juhataja valik suurem?

Ka minu puhul oli valik ikkagi olemas ja täna töötavad kaitseväes väga professionaalsed inimesed. Kõik need reformid on mitte Terrase, vaid kaitseväe juhtkonna reformid. Ma näen kindlasti piisavalt ohvitsere järelkasvuks tulemas.

Kui suur see ring on?

Kui vaadata, siis eks nad kõik ikkagi olulistel kohtadel täna on. Kas siis NATO staapides või meie enda struktuuris. Väljastpoolt ei tule kedagi, see on kindel.

Kui oluline on see, et kas järgmine kaitseväe juhataja on veel Nõukogude armee taustaga või juba lääne koolides oma hariduse saanud ohvitser?

Ega meil Nõukogude armee taustaga inimesi väga enam ei ole. Kõige rohkem on neid, kes on seal koolis õppinud, aga siis siia tulnud. Nõukogude kooli taustaga mõned on, aga armee taustaga järjest vähem. Oleme vahepeal vanaks saanud. Mina olen veel üleminekuaja ohvitser. Tahaksin muidugi, et järgmised juhid oleksid meie riigisüsteemis üles kasvanud.

Kui võtta aluseks kaitseväe uus arengukava, olemasolevad võimed ja inimesed, kui kaua peaks Eesti suutma ise halvima stsenaariumi korral vastupanu osutada?

Täpselt nii kaua kui vaja. Meil pole võimalik öelda, et kas see on viis, kümme või 20 päeva. Kui appi ei tulda, peame edasi vastu pidama nii kaua kui vaja. Siis peab kogu riik kõik ressursid alla panema. Siis tulevad kõik püssid, kõik üksused, mis kunagi reservi oleme saatnud, kõik peavad tulema püssi alla. Meie ülesanne täna on hoopis see, et kellelgi ei tuleks sellist mõtetki, et meid proovile panna. Kõik peavad aru saama, et see esimene võitlus tuleb päriselt. Me ei anna alla ega rulli oma lippe Eesti hümni saatel Narvas kokku ega marsi minema. Me oleme võimelised tegutsema ja peame tegutsema.

Liitlased tulevad appi nii kiiresti kui võimalik. Lennukite tulemine võttis sellest hetkest, kui palusime abi - kolme päeva ja 20 tunniga oli 18 USA lennukit Poola ja Balti riikides. Ja see ei olnud veel akuutse kriisi aeg. Väga selge on see, et liitlased saavad väga selgelt aru, mis vahe on NATO ja mitte-NATO riigil. NATO riikide kaitsmine on kõigi ühine asi, aga kõik riigid peavad ise ka panustama. NATO lepingu artikkel kolm. Kas teate, millest see räägib? Keegi ei tea. Iga riik peab olema suuteline ise ennast kaitsma. Vaadates lõunanaabreid, ütlen, et neil on veel pikk tee sinna minna.

Kas nad on aru saanud sellest?

Kui lugeda pressi ja ma pole oma Läti ja Leedu kolleegidega sel teemal väga palju suhelnud, siis nad lubavad, et viie või kümne aasta jooksul nad kergitavad oma kaitsekulud 2% peale. See ei ole praeguses olukorras kindlasti poliitiliselt piisav. Eestis käis isegi jutt, et võib-olla peaks kaitsekulutusi suurendama. Kui olukord veel eskaleerub, tuleb mõelda selle peale, kuidas suudaksime kaitsekulusid tõsta. Parem kulutada kaitse peale, kui pärast nentida, et oma riiki enam ei ole.

Mis siis ikkagi meie idapiiri taga toimub? Meie õhuruum on NATO liitlaste hävitajatest tihke, aga kui palju üksuseid, uut relvastust on venelased Peipsi taha toonud?

Päris ausalt öeldes on enamik vägesid Ukraina idapiiri taha toodud. Meie investeering luuresse, mida oleme teinud viimased kolm aastat, on väga õnnestunud. See on andnud, et oleme väga efektiivse teadmisega, mis toimub meie piiri vahetus läheduses ja kaugemal. On selge, et Venemaa tänane kontsentratsioon on Ukraina idapiiril. Seetõttu näeme, et meie piiri taga sõjalist jõudu, mis Eestile ohtu kujutaks, praegu ei ole.

USA pressis on olnud mitmeid raporteid, et USA luure ei osanud Krimmi ülevõtmist ja sealseid operatsioone ette näha. Ameeriklased said pildi ette väga hilja. Kas Eesti luure hoiatas ette, et selline asi toimub?

Jah. Tegelikult ma usun, et ka USA luure teadis. Küsimus on pigem luureinformatsiooni kasutamises. Sellise filigraansusega, nagu see operatsioon läbi viidi, ei osanud keegi ette näha. See oli suurepärane.

Mis Krimmist ikkagi edasi saab?

Putini käest tuleb küsida. Selles mõttes on Krimm tehtud. Mina näen, et Krimm jääb konfliktiks, kui lääneriigid ei ole nõus Venemaaga mingit Jaltat tegema. Venelased sooviks, et ukrainlastel endal midagi kaasa rääkida ei oleks, mida tuleks vältida. Krimm jääb külmunud konfliktiks, kus üks pool ei aktsepteeri toimunut ja teine pool ütleb, et see nii on. Mina lääne sõjalist sekkumist ei näe ega pea võimalikuks. Kui nüüd peaks toimuma Venemaa sõjaline rünnak Ukraina vastu Ida-Ukrainas või Kiievi peale, siis on potentsiaal suuremaks sõjaliseks konfliktiks olemas.

Mis teie luure praegu ütleb: kas venelased valmistuvad Ida-Ukrainasse tungimiseks või on nad tõesti hakanud vägesid tagasi tõmbama?

Mul ei ole ühtegi kinnitust, et nad hakkavad tagasi tõmbuma. Venemaal on piisav sõjaline võime piiratud mahus sõda pidama Ukrainas. Territooriumi enda all hoida on ilmselt ka selle väe jaoks vähe, aga neil on võime riiki tungida. Me ei ole kunagi luuranud Ukraina järgi ja on keeruline öelda, mis nende pool toimub. Otsus sünnib minu hinnangul Putini peas, sinna sisse vaatamine on keeruline ka kõikidel teistel teenistustel. Kui Putini režiim suudaks anda kasvõi mõne majandusmemo Putinile lugeda, siis Putin mõtleks, kas tal on vaja seda teha. Poliitiliselt ma seda hinnata ei oska, aga sõjaline võime on Venemaal olemas.

Kas need sanktsioonid, mis on Venemaale kehtestatud USA poolt, Euroopast kollektiivselt ja osa riikide puhul ka eraldi, mis puudutavad eriti just Venemaaga koostööd kaitsevaldkonnas, kas neil on reaalne efekt Venemaa võitlusvõimele?

Kui kehtestatakse sõjaliste tipptasemel tehnoloogia ekspordi sanktsioon, siis Venemaa ei suuda viia ellu oma relvajõudude moderniseerimise kava sellises mahus, nagu nad plaanivad. See mõjutab üsna oluliselt nende sõjalist võimet areneda moodsaks jõuks. Aga olemasolev jõud on juba piisav nii Ukraina kui ka teiste lähiriikidega sõjalisse konflikti astumiseks.

Lähme siit korra missioonide juurde. Arvestades praeguseid sündmusi ja fakti, et Afganistani missioon hakkab lõppema: kas nüüd ei oleks targem hoida kaitseväe võitlusvõimelisi osasid Eestis, Saksamaa omasid Saksamaal ja suurtele väljaspool NATO piire toimuvatele missioonidele enam mitte minna?

Kindel on see, et kümme aastat Afganistanis NATO-ga koos sõdimist on andnud meile väga palju. Ma olen veendunud, et isegi külma sõja ajal, kus harjutati regulaarselt, ei suudetud saavutada sellist koostöövõimet, nagu on NATO riikide vahel saavutatud tänu Afganistani missioonile. Praegu suudavad isegi prantslased ja ameeriklased väikeste üksustega koos sõdida. Kui alustasime, siis ei olnud seal ei sidevahendeid ega sarnaseid protseduure.

Neid on nüüd kümme aastat harjutatud ja NATO on selles hetkel väga tugev. Seda ei tohi nüüd kaotada ära, eks see [sügisel ees seisev NATO riigi- ja valitsusjuhtide] Walesi tippkohtumine saab olema see koht, kus kaalutakse, kas liit liigub rohkem viienda artikli poole tagasi oma juurte juurde. Aga rahutagamisoperatsioonidele jääb alati mingi roll. See maht ilmselt muutub. Eestile on see andnud väga palju usaldusväärsust, et oleme olnud kõigis neis operatsioonides. Ma saan Prantsuse kaitseväe juhatajaga pidada väga pikki telefonikõnesid, USA juhatajaga samuti, sest me oleme koos sõdinud. Ta helistab mulle ja küsib: „kuule, Riho, kuidas olukord on; ma tahan teada, mis sa Ukrainast arvadˮ. Seda ei oleks juhtunud, kui me poleks eelnevalt jaganud supikatelt Helmandis või Iraagis või lõpuks Kesk-Aafrika Vabariigis. Ma usun aga, et NATO peab tervikuna hakkama rohkem tähelepanu pöörama alliansi kaitsmisele ja see tippkohtumine seda teemat kindlasti ka käsitleb.

Kesk-Aafrika missioon on veninud. Seal ei ole kokku saadud inimesi, varustusega on probleeme, logistikaga. See kõik näeb nii äpu välja. Kas sinna on ikka veel tark minna? Keskmine eestlane on lugenud igasuguseid asju Ukraina kohta ja nad teavad, et prantslased ei loobu näiteks Mistralide müügist Venemaale aga läheme nende koloniaalsõda pidama?

Koloniaalsõda see päris pole. Banguis on tegelikult olukord läinud hullemaks. See Euroopa Liidu venitamise taktika ei ole mõistlik. Ma tean, et see otsus tuleb sel nädalal. Siis minnakse ja tehakse see ära. Me oleme prantslastele seda lubanud. Eestis oleme sõnapidamisega silma paistnud. Kui lubame, siis teeme ka ära. See annab meile prantslaste käest küsida, otse ja ilma keerutamata, mis Mistralid? Me küsime seda. Tegelikult ütles Prantsuse kaitseminister, et nende müük ei ole veel otsustatud. See kaart on väga selgelt olemas. Prantslased hoiavad käes pooleteise miljardi suurust kaarti. Kui sa selle välja käid, siis on see läinud. Nagu pokkeris ikka – sa hoiad oma kõige tugevad kaardid viimaseks. Prantslastel on võimalus öelda „eiˮ sel hetkel, kui seda tõsiselt vaja on. Mida rohkem me nendega koos asju teeme, seda parem on võimalus helistada Prantsusmaa kaitseväe juhatajale ja öelda, et see ei lähe mitte. Sellepärast me osaleme nendega Kesk-Aafrika Vabariigis. Peale selle olukord Kesk-Aafrika Vabariigis halveneb. Kui Euroopa vähekoondis sinna lähinädalatel ei lähe, siis võib seal alata suur verevalamine.

Kas usute, et Euroopa väekoondis on piisav, et olukorda stabiliseerida vähemalt?

Jah, selle pärast ongi see aega võtnud, et me ei saa vähese jõuga minna. Me peame minema paketiga, mis oleks piisav nii kaua, kui Aafrika Liidu enda väed suudavad olukorra kontrolli alla võtta. Ma näen perspektiivis, et see missioon toimub ära ja siis tuleb jätkumissioon, kus hakatakse andma Aafrika Liidu vägedele oskust ja üles ehitama Kesk-Aafrika Vabariigi vägesid. See on väljaõppemissioon.

Te ütlesite, et kui me oleme sõna andnud, siis me seda ka peame. Tähendab see, et kui me sõna andnud poleks, siis praeguseid Ukraina sündmuseid arvestades võiks olla mõistlik koju jääda?

Ma ei näe, et julgeolekuolukord oleks sel määral muutunud, et me ei saa ühte rühma Kesk-Aafrika Vabariiki saata.

 

Ajateenijad nädalavahetuseks koju

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras nentis, et praegune ajateenistuse süsteem ei ole piisavalt efektiivne ja seetõttu ootavad seda suure tõenäosusega ees ka mõned muudatused.

„Ajateenijate igavus ja molutamine on väga palju tingitud sellest, et meil on puudus tegevväelastest, kes nendega tegeleksid,ˮ rääkis Terras, kelle poeg on samuti just nüüd ajateenistust lõpetamas. Ühe tõenäolise muudatuse kohana tõi Terras välja ajateenijate nädalavahetustel regulaarselt koju ehk nn linnaloale saatmise. „Meil on kavas väga selgelt vaadata, kui suurel määral saame ajateenijaid nädalavahetuseks koju lasta,ˮ rääkis Terras.

Teise ajateenistusega seotud muudatusena nimetas Terras allohvitseride väljaõppe süsteemi parandamist. „Praegu küpsetame me neid liiga kaua ja liiga suurteks tsiviilekspertideks. Võib-olla aga peaksime tootma neist kiiremini sõjalisi juhte, kes hakkaks ajateenijaid õpetama.ˮ

Kolmandaks andis Terras mõista, et erinevaid vabastusi ja ajateenistuse pooleli jätmise võimalusi on praegu ehk liiga palju ja sisuliselt kõik mehed, kes kõigest hoolimata ajateenistuse kõlbulikuks jäävad, selle ka läbi teevad. Mingit varu ei jää. Seetõttu ootab kaitsevägi ka üha rohkem naisajateenijaid. „Minu hinnangul anname aga tuld. Kui sobivad mehi on vähe, siis võtame ajateenistusse rohkem naisi.ˮ

 

Mullune palgatõus on Scoutspataljoni täitnud

Kindral Riho Terras nentis, et mullu kaitseväes toimunud märkimisväärsed palgatõusud on muutnud kaitseväe selgrooks oleva Scoutspataljoni reaalselt toimivaks üksuseks. „Kui Scoutspataljon oli varem täidetud 50% ulatuses, siis täna on see 85%,ˮ näitlikustas Terras selget edasiminekut. „Me saame reaalselt näha, kas Scoutspataljon kui organisatsioon toimib sellisena, nagu oleme tahtnud. Me pole kunagi varem suutnud seda teha, sest oleme alati olnud ka missioonidel laiali. Scoutsi tervis on parem kui kunagi olnud on,ˮ lisas ta.

Terras tõi näiteks kutselise kaitseväelase palga, kes on just Scoutspataljoniga liitunud. „Praegu ei teeni ükski sõdur alla 800 euro brutos. Seda palka saab mees, kes on just Scoutspataljoni väravast sisse astunud. Enne oli see 550 eurot. Minu hinnangul oli palgatõus väga oluline. See peatas inimeste äravoolu ja tekitas juurdekasvu.

 

Venekeelsed ajateenijad võeti eraldi tähelepanu alla

Kui Ukrainas ja Krimmis olukord eriti tuliseks läks, palus kaitseväe juhataja kindral Riho Terras kõikidele ajateenijatele selgitada, mis Ukrainas toimub. „Ma lasin väeosaülematel selgitada kõigile, mis toimub, milline on meie hinnang sellele, mis toimub. Palusin ka küsida venekeelsetelt kaitseväelastelt, et kuidas nad sellesse suhtuvad,ˮ rääkis Terras.

Ta lausus, et ajateenistuses olevad vene rahvusest noormehed võtavad üldjuhul siiski informatsiooni korraga nii Eesti kui ka Vene meediast, mitte ainult Vene meediast, nagu muidu kombeks Sillamäel ja Narvas. „Seetõttu ei näe ma kaitseväe sees põhjust muretsemiseks. Kindlasti aga tuleb meie vene keelt kõnelevale vähemusele pöörata rohkem tähelepanu, kui seda siiani tehtud on.ˮ

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.