Tööpakkumised

Kaitseväe tööpakkumistega saab tutvuda SIIN

Uudised  

Uuendatud: 07.04.2014, kell 16:03

01.04.2014 16:00

Kaitseväe juhataja: Meie sõjaline heidutus tugineb reaalsetel ning kiiresti reageerivatel üksustel

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase eessõna kaitseväe 2013. a aastaraamatule.

Neid ridu kirja pannes ei tea me veel, milliseks kujuneb olukord Ukraina ümber. Teame, et Vene föderatsiooni agressioon Ukraina vastu on tõsiasi ning Eestil NATO ning Euroopa Liidu piiririigina tuleb teha kõik selleks, et sarnased sündmused ei leiaks aset Eesti pinnal või meie lähimas julgeolekuruumis. On selge, et Ukraina kriis ei tekkinud tühjale kohale. Olukorras, kus toimub mitu globaalset julgeolekut puudutavat ning määravat protsessi, on Venemaa juhtkond leidnud nõrga koha, piltlikult väljendudes puuduva telliskivi tammis, et täita tühjaks valguvat julgeolekuruumi enda pealesurutava narratiivi ning kontrollitava võimuga.

Mis siis on õigupoolest ajendanud Vene föderatsiooni käituma sellisel kombel, vastandades end üha teravamalt Euroopale ning läänemaailmale laiemalt ning luues ja kehtestades oma ettekujutust rahvusvahelisest õigusest? Esmalt ei saa mööda vaadata Ameerika ühendriikide nähtavuse kahanemisest Euroopas, seda nii välis- ja julgeolekupoliitilises kui ka sõjalises mõttes. Ukrainas 2013. aasta lõpukuudel alguse saanud protsesside taustal imestasid paljud ameeriklaste keskpärase aktiivsuse ning mittesekkumise üle olukorras, kus ilmselgelt olid kaalul tähtsad väärtused nagu inimõigused, demokraatia ning riigi iseotsustamisõigus rahvusvahelisel areenil. Need on kriteeriumid, mida oleme lähiminevikus tugevalt seostanud Ameerika ühendriikide välispoliitika põhimõtetega. Õigus võib olla neil, kes nägid nimetatud käitumises signaali Vene föderatsioonile nii-öelda mõjusfääri tunnustamise osas. Nüüd on olukord muutunud aga nõnda tõsiseks, et liitlaste julgeolekuhuvisid alati oluliseks pidanud USA-l on tulnud retoorika kõrval appi võtta ka reaalsed meetmed. Nähtavaim neist meetmetest on kindlasti Balti riikide õhuturbe tõhustamine.

Euroopa reaktsioon Ukrainas toimuvale on õigustatult pälvinud tõsist kriitikat. Meetmed, millega püütakse korrale kutsuda Vene föderatsiooni, ei ole olnud piisavad. Taas on kinnitust leidnud ühtse julgeoleku- ja välispoliitika suurim nõrkus – ühtsuse puudumine. See on toonud kaasa venitamise ning pehmuse olukorras, kus konkreetsed ning ajakohased poliitilised ja majanduslikud meetmed peaksid käiku minema kiiremini ning automaatsemalt, vähemalt püüdmaks ennetada kriisi edasist eskaleerumist. Näiline turvatunne ja kaitstus on Euroopat iseloomustanud alates külma sõja lõppemisest. Põlvkonnal, kes teeb praegu otsuseid valimiskastide juures ning kabinettide ja parlamendisaalide aruteludes, ei ole enam selget sidet minevikuga ning sealt vastu vaatava ohuga. Nõndanimetatud rahudividendide sissekasseerimine on kinnistunud suundumus, mille ümberpööramiseks on tarvis tõsist vapustust. Kas selleks võiks olla Ukrainas toimuv? Kui Georgias 2008. aastal toimunut võib võrrelda äratuskellaga, mis varahommikul häirivalt tirises ning unise peaga kinni löödi, siis Ukraina puhul on viimane aeg üles ärgata, sest edasiunelemine oleks kuritahtlik ning võiks lõppeda tõsiste lamatiste, kui mitte hullemaga. Juhul kui Euroopa võtab tõsiselt Ukrainas aset leidvaid sündmusi ning teeb sellest vajalikud järeldused ja veel olulisemana, suudab taas hakata investeerima julgeolekusse ja kaitsesse, siis võib Vene föderatsiooni sõjalis-poliitiline avantüür osutuda rängaks valearvestuseks, mille tagajärgi on raske alla neelata ning veel keerulisem seedida.

Kuidas sellises julgeolekukontekstis näeb ennast Eesti riigikaitse ja kaitsevägi? Nagu mitmel puhul varemgi, on rõhutatud Eesti riigikaitse tugevat sidet ühiskonnaga. See tuleneb meie riigikaitsemudelist, mille kaks samaväärselt olulist alustala on esmane iseseisev kaitsevõime ning tugevale liitlassuhtele põhinev kollektiivne enesekaitse. On selge, et just ühiskonna haavatavus sarnases olukorras võib kujuneda võtmetähtsusega teguriks. Kuidas suudame ulatusliku kriisi korral mobiliseerida kogu jõu selleks, et püsima jääda? Kuidas rakendub laiapindne riigikaitse? Need on küsimused, millele vastuse leidmine ning kohaste meetmete rakendamine on esmatähtis. Kaitseväe jaoks on asi veelgi selgem. Meie sõjaline heidutus tugineb reaalsetel ning kiiresti reageerivatel üksustel. Need peavad olema korralikult väljaõpetatud, varustatud ja relvastatud vastavalt püstitatud ülesannetele. See sõjaline võime peab olema käegakatsutav – paber siin ei aita. Selle eesmärgini jõudmiseks on oluline kõikide kaitseväelaste, aga ka laiemalt kõikide riigikaitses osalevate inimeste panus. Vaid nii on võimalik luua vägi, mis on tugev ja näib tugevana, ühesõnaga – mõjub heidutavana.

Kaitseväe jaoks on see protsess käima lükatud paar aastat tagasi, mil kiideti heaks riigikaitse arengukava ning selle elluviimisega me täna ja homme tegeleme. Lisaks igapäevasele planeerimisele, väljaõppele ning sõjalistel operatsioonidel osalemisele tuleb üha enam rõhku panna teadus- ja arendustegevusele riigikaitsevaldkonnas üldisemalt. Kaitseväe areng on selgelt seotud meie inimeste vaimupotentsiaaliga. Innovatsioon ehk nutikate lahenduste rakendamine meie töös ja tegevuses on tulevikku silmas pidades väga oluline. Selleks tuleb teha koostööd meie ülikoolidega ning areneva kaitsetööstusvaldkonnaga.

2014. aastal saab ümber meie pikaajaline sõjaline missioon Afganistanis. Eesti kaitseväelased on selle käigus ennast näidanud kõige paremast küljest. Tänu meie sõduritele, allohvitseridele ja ohvitseridele on Eesti märkimisväärselt tugevdanud oma positsiooni rahvusvahelisel areenil. Meie sõnal on rohkem kaalu, meiega arvestatakse. On aga selge, et Afganistan ei jää viimaseks sõjaliseks operatsiooniks kodust kaugel. Eelmisel aastal alustasime osalusega Mali missioonil. Riigikogu on võtnud vastu otsuse kasutada meie kaitseväelasi Euroopa Liidu sõjalisel missioonil Kesk-Aafrika vabariigis. Kõik see viitab tõsiasjale, et mured, kriisid ja sõjad ei kao maailmast kuhugi. See omakorda kohustab meid säilitama suure valmisoleku mistahes olukorras tegutsemiseks. 2013. aasta oli sõna otseses mõttes õppuste aasta. NATO suurõppuse Steadfast Jazz käigus harjutati Eesti kaitsmist NATO V artikli alusel. See näitab, et oleme oma sõnumi viinud liitlasteni. Üha selgemalt saadakse aru tõsiasjast, et NATO peamine ülesanne on tagada kollektiivset kaitset ning selleks otstarbeks kokku harjutada. Sündmused Ukrainas ainult kinnitavad seda tõdemust.

Lõpetuseks tahan esile tõsta meie veterane. 2013. aasta 23. aprillil peeti esmakordselt ja üldrahvalikult veteranipäeva, mis koos elluviidava veteranipoliitikaga peab tagama selle, et neid mehi ja naisi, kes meie riigi eest on, relv käes, seisnud, tunnustaks ühiskond ja peaks neid meeles. Sinilillemärk veteranide toetussümbolina on juba praeguseks leidnud laialdast positiivset vastukaja. Veteranipäeva kinnitamine lipupäevaks on veel üks tore ja tänuväärne samm Eesti kaitseväe ning laiema ühiskonna vahel tugeva sideme kinnistamisel.

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.