Tööpakkumised

Kaitseväe tööpakkumistega saab tutvuda SIIN

Uudised  

Uuendatud: 06.03.2015, kell 10:34

09.01.2015 10:14

Riigikaitse ei vaja liiga kõlavaid valimislubadusi

Avaldatud 9. jaanuar 2015 Postimehes

Oliver Kund

Riigikaitse tõstmine valimiste keskseks teemaks on kaitseväe juhataja, kindralmajor Riho Terrase sõnul rõõmustav. Küll aga soovitab ta hoiduda kallitest ja emotsionaalsetest äkkotsustest riigikaitse vallas, sest Eesti pole sõjas ega isegi mitte selle lähedal.

Möödunud aasta oli kaitseväele üks viimaste aastate raskemaid. Miks?

See oli minu ametiaja kõige raskem aasta. Õhuvägi pidi tegema üleinimlikke pingutusi, et panna Ämari õhuväebaas planeeritust aasta varem 24 tundi päevas tööle. Merevägi pidi seoses NATO otsuste ja Ukraina sündmustega palju rohkem merel olema. Maavägi pidi vastu võtma liitlasüksused. Staabiohvitserid osalesid NATO õppustel määratult suuremas mahus, kui olime ette näinud. Nad said kõik sellega kenasti hakkama. Tagantjärele vaadates oli 2014 kaitseväele hea aasta. Riigikaitsevõime tugevnes nii meie enda kui ka liitlaste tegevustest minu hinnangul oluliselt.

Ütlesite aprillis, et Ukraina peataolek ei tohi Eestis korduda: kui esimene «roheline mehike» üle piiri tuleb, siis lastakse ta maha. Kas see põhimõte kehtib juba täna või tuleb oodata riigikaitseseaduse jõustumist aastal 2016?

Kindlasti on riigikaitseseadus väga oluline protsessi lihtsustamiseks. Teisalt oleme õpetanud oma kaitseväelasi lähtuma sellest, et ka ilma kõrgemalt tuleva käsuta suudavad ohvitserid võtta vastu otsuseid. Iseäranis kaitseliitlased peavad tegutsema kiiresti ka siis, kui neil ei ole käsku kõrgemalt, aga sündmused on sellised nagu Ukrainas. Seda, et terved väeosad, kus on ülem olemas, ei suuda midagi teha, me kindlasti ei luba. Sõjalisele agressioonile tuleb vastu hakata igal juhul, olgu roheline või mitteroheline mehike. Siin on muidugi suur roll politseil, aga võib öelda, et oleme selleks valmis.

Üks võtmeküsimusi on eelhoiatus, mille peab andma sõjaväeluure. Mullu on mitu eksperti väitnud, et sõjaväeluure on nõrk ja selle kunagine kärpimine oli viga.

Sõjaväeluure tõestas eelmise aasta jooksul, et nad on teinud suure arenguhüppe. Nad näitasid end väga professionaalse organisatsioonina, kes pidi tegema palju rohkem, kui plaanides ette nähtud. Mitmed NATO struktuurid on mulle kinnitanud, et Eesti sõjaväeluurajate info ja õigeaegsus määras paljud otsused.

Mina ei jaga mingil tingimusel arvamust, et sõjaväeluure oleks nõrk. Eelhoiatuse valdkonnas on meie luurajad olnud tublid ja respekteeritud. Vastuluures on vaja veel mitu sammu ette võtta. Põhiline mure on see, et meil ei ole inimesi.

Suurimaid probleeme kaitseväes ongi inimeste puudus. Mitte ainult luures, vaid ka Scoutspataljonis, lennubaasis, staapides. Kui suur on puudujääk ja kuidas plaanite selle probleemi lahendada?

Me oleme seadnud endale eesmärgi kasvada igal aastal 50 inimese võrra. Praegu oleme enam-vähem nullis, natuke langenud. Noor kaitsevägi hakkab jõudma sinnamaale, et esimesed lähevad pensionile. Suurte struktuurireformide ajal ikka inimesed lahkuvad. Praegu on väga suur puudus just majoritest ja kolonelleitnantidest. Kolonelleitnanti ei saa võtta tänavalt. Selle auastme saamiseks peab teenima 20 aastat.

Kas on vaja uut palgatõusu?

Sellist kardinaalset sammu, nagu pärast masu tegime, ei tule. Palgad meil väikesed ei ole, sõdurite sissetulek on teiste valdkondadega võrreldes päris korralik. Ma ei saa ju tõsta sõduri palka kahekordseks, kui õpetajad saavad poole vähem.

Mahukaid välismissioone Eesti kaitseväel lähiajal ilmselt ei tule, sest Scoutspataljonile on pandud ülesanne osaleda NATO kiirreageerimisjõudude NRF loomisel. Mida see meile tähendab?

NRFi ettevalmistuses osaleb kogu Scoutspataljon terve 2015. aasta. See on meile väga suur ja kallis ettevõtmine. Kui meid sertifitseeritakse ja pääseme NRFi, siis valmisolekus tuleb olla järgmisel aastal. Missioone pole meil praegu vähe, aga need on väikesed. Kujutan ette, et poliitiliste otsustega tulevad mõned missioonid juurde. Kuni rühmasuuruseid sõjalisi missioone võime teha ka NRFi kõrvalt, kui selline poliitiline ülesanne antakse, aga selleks peab olema erakorraline vajadus.

Üks eelmise aasta märksõnu riigikaitses oli erimeelsus teie ja endise kaitseväe juhataja, erukindral Ants Laaneotsa vahel. Millest see tuleb, et kaks riigikaitse strateegi saavad Eesti kaitsmisest nii erinevalt aru?

Ma ei oska seda öelda, kust see arusaam tekib. Öelda, et meil olid tegusad kaitseringkonnad, on selgelt üle pingutatud. Struktuurid olid valmis joonistatud, aga seal ei olnud inimesi, varustust, relvastust ega tehnikat. Nimetan seda õõnesväe fenomeniks, kus sõdima peavad struktuurikastid, mitte sõdurid. Kui me tänavuse suurõppuse «Siil» ajaks 1. jalaväebrigaadi varustamisega valmis saame, oleme teinud suure arenguhüppe.

Seda, et kaitseliit oma ülesannetega hakkama ei saa, ei ole mul mingit põhjust arvata. Kaitseliit on väga suur organisatsioon ja suuteline tegema palju enam, kui me seni oleme talle usaldanud.

Selle debati võiks ju unustada, ent Laaneots on nüüd üks Reformierakonna kaitsepoliitika ideolooge, kelle meelest on praegune riigikaitse arengukava vigane. Kas näete ohtu, et seda võidakse hakata poliittuultes taas ümber tegema?

Mina olen valmis igaühega seda arutama. Kui poliitikud otsustavad, et on mingi teine plaan, eks siis tuleb seda teha minuga või minuta.

Mis puutub Reformierakonda, siis partei allkiri on kõigil nendel dokumentidel. Kui nähakse, et on vaja muutusi, küll me siis teeme. Mina mingisse poliitilisse vaidlusse astuda ei kavatse, vaid esitan oma ettepanekud kaitseministrile ja tema esitab need valitsusele. Kui valitsus neid ei kinnita, siis teeme kodutöö uuesti.

Erakonnad on valinud valimiste võtmeküsimuseks riigikaitse. Teeb see teile heameelt?

Absoluutselt, isegi väga. Eriti rõõmustab , et riigikaitse on küll debati keskmes, aga erakondadel ei ole palju eriarvamusi. Keegi ei püüa fundamentaalselt raputada riigikaitse alustalasid, nagu NATO liikmesus, ajateenistusel põhinev reservarmee ja kaks protsenti SKTst riigikaitsele. Kui need asjad püsivad, siis on meie tegevus olnud adekvaatne.

Siiski, Reformierakonna programmis oli algselt sees ajateenistuse lühendamine, kuni see avalikkuse survel maha võeti. Kui sageli olete valimislubadusi lugedes mõelnud, et parem oleks, kui üks või teine ettepanek mingil juhul teoks ei saaks?

Kindlasti on ideid, mille saame kohe töösse võtta ja mis ei maksagi nii palju. Teised on suhteliselt kulukad, mida pelgalt kaitse-eelarvega ära ei tee ja milleks erakonnad peaksid andma lisaraha.

Näiteks kodanike suurem kaasamine riigikaitsesse ei ole väga kallis, selleks peaks Kaitseliit vaid veidi paindlikumaks muutuma. Ühe elukutselise pataljoni juurdeloomine maksaks aastas aga umbes 30 miljonit eurot. Kui seda teha, siis tuleb meile öelda, mida ära jätta. Minu hinnangul ei maksa üle pingutada, sest sõjaolukorda praegu ei ole ega paista kusagilt.

Mida arvata oravapartei ideest luua Eestile kaitseliidu baasil rannakaitse?

Head mõtted. Kui on olemas raha ja inimesed, võiks seda teha, aga seda peaks kaaluma järgmise kümne aasta arengukavas. Praegu oleme oma raha ja ressursside piiril juba nende võimetega, mis meil olemas on.

Rannakaitse oli kindlasti laual eelmise plaani tegemisel ja see oli üks ideedest, mille Reformierakond toona edasi lükkas. Seetõttu on õige öelda, et järgmise arengukava koostamisel arutame seda uuesti.

Kaitseliitlaste hulk on küll kasvanud kahekordse kiirusega, aga öelda, et teeme kõike Kaitseliidu baasil... Kas on olemas inimesed, kes sellega iga päev tegeleks? Me peame tegema minimaalse, et oma ülesannet täita, mitte võtma kõige kaunimaid ja kallimaid asju.

Kahtlase väärtusega valimislubadused riigikaitse kohta näivad tulevat sellest, et osa parteisid polnud seni harjunud riigikaitsele mõtlema. Neil pole eksperte. Ehk tuleks põhiseadusest kaotada tegevväelaste keeld osaleda erakonnapoliitikas?

Ei, sellega ei maksa kiirustada. Raudteesse puutuvaid otsuseid teevad poliitikud, aga ettepanekuid need, kes raudteest midagi jagavad. Nii võiks olla ka kaitseväega.

Kaitsevägi areneb väga kiiresti. Keskmine noor ohvitser on käinud sõjalisel operatsioonil, ise juhtinud, oskab otsuseid langetada. Iga päevaga, mis ta on kaitseväest eemal, tema eksperdivõimekus kaob. Kaitseväes tuleb olla kogu aeg näpud pudrus, kui tahad aru saada, mis siin toimub.

Kas Eestil tuleks võtta laenu, et mõned eesmärgid – näiteks liikursuurtükkide või keskmaa-õhutõrjekomplekside ost – kiirkorras saavutada?

See on hea küsimus, aga tuleks esitada kaitseministrile.

Kas mina oleks nõus kiiremini ja rohkem? Ju ma oleks, aga inimesi on ikkagi juurde vaja ja infrastruktuur peab kaasa tulema. Kui ostan täna haubitsad, aga need pannakse lageda taeva alla ja laskemoonaladusid pole, ei saa uut võimekust kiiresti kasutusele võtta. Loomulikult on keskmaa-õhutõrje väga oluline, aga see on kümneaastasest arengukavast välja jäänud. Toona otsustasime, et meil on vaja rohkem jalaväelasi ja sõdivat sõdurit, õhutõrje asjus räägime rohkem läbi liitlastega. Kui keegi tahaks õhutõrjesüsteemi ostu nüüd arengukavasse sisse panna, siis oleks kulud kas üle kahe protsendi või peaks midagi ära jätma.

Õhutõrje on tehniliselt väga keerukas asi, mille juurutamine võtab aastaid. Suurtükiväepataljon on meil olemas, mistõttu liikursuurtükke on lihtsam osta.

Mitu aastat kestnud ajateenijate elutingimuste parandamine hakkab sihile jõudma. Kas ajateenijate poolest on riigikaitse nüüd valmis?

Ei. Me peame suutma tagada rohkem õpetavat kaadrit, kes ajateenijatega tegelevad. Need inimesed peavad saama paremat ja tänapäevasemat haridust, milles oleks rohkem arusaamist ajateenijate koolitamisest. Ajateenijatel peab tulevikus olema võimalikult vähe seda aega, mille kohta nad ütlevad, et see on molutamine. Mida parema mulje jätavad ajateenijatele nende ülemad, seda paremini mõjub see ajateenistuse mainele ja reservõppekogunemistel osalemisele.

Mille kaitsevägi NRFis osalemise ja suurõppuse «Siil» kõrval tänavu veel sihiks võtab?

Keskendume Obama välja öeldud õhutreeningkeskusele, mis peaks Ämarisse tulema. Täpsemalt sellele, kuidas ameeriklastelt saadut kasutada nii, et midagi valesti ei läheks. (USA relvajõud paigutavad treeningkeskusse umbes 25 miljonit dollarit – O. K.)

Lisaks peame edasi arendama nii õhk-maa-polügooni kui ka soomusvägede polügooni. Ootan eesti inimestelt mõistmist, et riigikaitse on asi, mis vajab harjutamist. Ükski polügoon ei ole kellelegi kunagi liiga teinud ja pigem hoiab kui hävitab loodust.

Kaitseväe peastaap, 717 1900, mil[at]mil.ee, Juhkentali 58, 15007, Tallinn, Eesti.

Toetab Euroopa Liit - Eesti Riiklik Arengukava

Lehekülg vastab WCAG 2.0 AA taseme soovitustele. Lehekülg vastab XHTML 1.0 standardile Lehekülg vastab CSS 2.0 standardile

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.